Nimetused
Oma nime on rasvatihane saanud sellest, et talle meeldib talvel rasva süüa. Hästi tuntud linnuna on tal palju rahvapäraseid nimetusi ja neistki paljud on rasvaga seotud, näiteks rasvaants, rasvajaak, rasvavana, rasvapoiss, rasvalind, rasvanäkk. Kuna ta tuleb talvel külmaga inimese juurde toitu otsima, siis on teda kutsutud ka talitihaseks, külmatihaseks või külmavanaks. Rasvatihase laulule viitavad sellised nimetused nagu kikitiits või saeviilija. Põhjalikuma ülevaate rasvatihase rahvapärastest nimetustest leiab Mart Mägeri raamatust „Eesti linnunimetused“.

Rasvatihase nimetuste kohta saab lugeda Tiirutajast, aga loe kindlasti ka siit: Talitiainen ei olegi talitihane!

Välimus
Meie suurim tihane on kõigile tuntud musta kesktriibuga kollase alapoole ning musta pea ja suure valge põselaigu järgi. Isaslinnul on alapoole must triip laiem ja alakõhul jalgade vahel moodustub lausa suurem must laik. Emaslinnul on triip kitsam ja alakõhul katkendlik. Äsja pesast lahkunud noorlinnud on kahvatuma värvusega, nende põseala on kollaka tooniga ja kõhualune must triip on ähmane.

Laul
Rasvatihase laulu võib kuulda kevadtalvest alates, sulailmadega aga juba jaanuaris või isegi detsembris. Mitmetest lauluvariantidest on tuntumad kolmesilbiline “ti-ti-ta ti-ti-ta ti-ti-ta…“ (“sitsikleit sitsikleit”) või kahesilbiline “ti-ta ti-ta ti-ta …”, aga rasvatihasel on teada lausa üle 40 erineva häälitsuse. Mida mitmekesisem ja kõlavam laul, seda edukam isaslind on. Laulma hakkab rasvatihane juba varahommikul hämaras, õhtul võib teda kuulda kuni päikseloojanguni. Kutsehäälitsustest on tavalisemad “pink-pink”, “tsi-füüit”, “tsitsidä”, “sii-sii”, “hüit”, ärevushüüd kõlab “tšägägä…”.

Levik ja arvukus
Rasvatihane on laialt levinud Euraasias, aga pesitseb ka Loode-Aafrikas. Tema levila ulatub Portugalist ja Briti saartest kuni Mongoolia ja Kirde-Hiinani.

Eestis on rasvatihane üldlevinud ja tavaline haudelind, läbirändaja ning talvitaja. Rasvatihaseid pesitseb Eestis 300 000-400 000 paari. Rasvatihane on Eesti arvukaim talilind, keda talvitab siin 0,6-1,2 miljonit isendit.

Rasvatihase levik Eesti haudelindude levikuatlase 2003-2009 andmetel.

Elupaik ja pesitsemine
Rasvatihane pesitseb kõikvõimalikes puistutes – metsades, parkides ja aedades. Vaid puht-okasmetsad ei ole tema meeliselupaigaks, aga seda ilmselt seetõttu, et okasmetsades on vähe pesa ehitamiseks sobivaid õõnsusi.
Juba veebruaris tegutsevad rasvatihased paaridena pesitsusterritooriumitel, käies aeg-ajalt lähedal asuvates toitmiskohtades. Sobivas elupaigas pesitsevad rasvatihased tihedalt, sageli on mitu üksteisest vaid 20-30 m kaugusel paiknevat pesakasti asustatud.
Pesa ehitab rasvatihane tavaliselt puuõõnsusse või pesakasti, aga tema pesa võib leida ka postkastist, aiapostist, seina- või räästatühimikust, ventilatsiooniavast, tänavavalgusti konstruktsioonist, kauaks seisma jäänud sõidukist jm.
Pesa kõrgus sõltub õõnsuse või pesakasti asukohast, enamasti paikneb pesa maast 1-5 m kõrgusel.
Pesamaterjalina kasutab rasvatihane sammalt, kuivi kõrsi ja lehti, sisevooderduseks karvu, jõhve, taimevilla ja sulgi.
Rasvatihase täiskurnas on 6-13 valget, hajusate roostepunaste täppidega muna. On leitud ka 18-munalisi kurnasid, kuid siis võib kahtlustada kahe emaslinnu samasse pessa munemist. Haudumine kestab 12-14 päeva ning haub vaid emaslind, keda isaslind kogu haudeperioodi jooksul toidab. Pojad lahkuvad pesast 16.-20. elupäeval. Osa rasvatihaseid pesitseb meil suve jooksul kaks korda, täiskurni võib leida mai algusest juuli lõpuni.

Toit
Pesitsusperioodil toitub rasvatihane peamiselt putukatest ja nende vastsetest, talvepoolaastal on tema toiduks ka seemned, marjad ning puuviljad. Talvel on rasvatihane tavaline külaline toidumajades – inimese poolt pakutavad päevalilleseemned ja rasv maitsevad talle eriti hästi.

Ränded, talvitamine
Septembris ja oktoobris rändab Eestist läbi arvukalt põhja- ja idapoolseid rasvatihaseid. Rasvatihane, erinevalt nt põhjatihasest, endale talvevarusid ei kogu. Lihtsam on talv kusagil soojemal alal üle elada. Talveks lahkub ka osa meie peamiselt noori rasvatihaseid lõuna- ja läänepoole (nt Poola ja Saksamaani). Lahkujate hulgas on rohkem metsatihaseid, sest loodusmaastikus on karmil talvel raske toitu leida. Asulates pesitsevad rasvatihased on tänu lisatoitmisele paiksemad. Ka osa metsatihaseid kolib talveks linna, aga kõik sinna ei mahu. Talveks meile jäänud rasvatihased tegutsevad salkadena. Heade toitmiskohtade lähedusse jäävad tihased kogu talveks väiksele alale paigale.

Vaenlased
Röövlindudest on rasvatihase suurimad vaenlased raudkull ja värbkakk. Pesi rüüstavad aga näiteks ka suur-kirjurähn, orav ja nugised.

Eluiga
Rasvatihase keskmist vanust on raske hinnata, sest poegade suremus on suur. Suur osa rasvatihastest hukkub juba esimeste päevade jooksul pärast pesast lahkumist. Kui rasvatihane esimese talve üle elab, siis elab ta tavaliselt umbes 3 aastaseks, mõnikord kauem. Rõngastatud lindude taasleidude põhjal on teada, et Saksamaal elas üks rasvatihane vähemalt 15 aasta ja 5 kuu vanuseks

Rasvatihase vaatlused eElurikkuse andmebaasis.

Lisalugemist rasvatihase kohta:
- Rootsmäe, L., Veroman, H. 1974. Eesti laululinnud (rasvatihane lk 215-219).
- Mäger, M. 1967. Eesti linnunimetused (rasvatihane lk 176-177).
- Elts, J., Leito, A., Leivits, A., Luigujõe, L., Kägi, E., Nellis, R., Nellis, R., Ots, M., Pehlak, H. 2013. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008-2012. Hirundo, 26, 80-112.
- BirdLife International – rasvatihase infoleht
- eLoodus
- Loodusheli

Välimus
Sinitihane sarnaneb rasvatihasega, kuid on temast väiksem, kollasel alapoolel lai must pikitriip puudub (keset rinda on vaid kitsas hallikas triip või laik), pealagi ning tiiva- ja sabasuled on sinised. See vilgas sinine lind hakkab talvel toidumaja juures teiste lindude seast kohe silma. Pesast lahkunud noorlindude pealagi on hallikasroheline. Sugupooled on sarnased, kuid emaslinnud on tuhmimad sinised.

Laul
Sinitihase laul on siristav „tsii-tsii-tsir-rirrirr…“ või helisev „tii-ti-tjihihihihi“ või rütmiline „tsii-tata-tsii-tata-tsii-tata…“. Teistest häälitsustest on tavalisemad tärisev „trrrr-ädädädä“ või „drrr-iidi, drrr-iidi“, sidistav tsi-tsi-tsi-di-di-di“, „sisüdu“ või „tsii-tsii“.

Levik ja arvukus
Sinitihane on levinud Euroopas Portugalist ja Briti saartest kuni Uuraliteni ning Lähis-Idas Iraanini.

Eestis on sinitihane üldlevinud ja tavaline haudelind, läbirändaja ning talvitaja. Sinitihaseid pesitseb Eestis 100 000-150 000 paari ja talviseks arvukuseks hinnatakse meil 200 000-400 000 isendit.

Sinitihase levik Eesti haudelindude levikuatlase 2003-2009 andmetel.

Elupaik ja pesitsemine
Sinitihane pesitseb leht- ja segametsades, parkides ning aedades. Pesa ehitab sinitihane peamiselt lehtpuu õõnsusse või pesakasti. Pesa kõrgus sõltub õõnsuse või pesakasti asukohast, enamasti paikneb pesa maast 1-5 m kõrgusel, aga pesi on leitud ka >10 m kõrguselt. Pesamaterjalina kasutab sinitihane sammalt, kuivi kõrsi ja lehti ning karvu, sisevooderduseks karvu, jõhve ja sulgi. Sinitihase täiskurnas on 9-13 valget, punapruunide täppidega muna, mis on rasvatihase munadega võrreldes pisut väiksemad. Täiskurni leitakse mai jooksul, hilisemad kurnad on pigem ebaõnnestunud pesitsejate järelkurnad. Haudumine kestab 12-15 päeva ning haub vaid emaslind, keda isaslind kogu haudeperioodi jooksul toidab. Pojad lahkuvad pesast 16.-20. elupäeval.

Toit
Sinitihase toiduks on peamiselt putukad ja teised väikesed selgrootud, talvepoolaastal ka taimede seemned ning marjad.

Ränded, talvitamine
Septembris ja oktoobris rändab osa sinitihaseid Kesk- ja Lõuna-Euroopasse. Talveks meile jäänud sinitihased tegutsevad tihaste segasalkades sobivate toitumispaikade vahel ringi liikudes.

Eluiga
Rõngastatud lindude taasleidude põhjal on teada, et Tšehhis elas üks sinitihane vähemalt 11 aasta ja 7 kuu vanuseks. Kui sinitihane suudab esimese talve üle elada, siis elab ta tavaliselt vaid 2-3 aastaseks.

Sinitihase vaatlused eElurikkuse andmebaasis.

Lisalugemist sinitihase kohta:
- Rootsmäe, L., Veroman, H. 1974. Eesti laululinnud (sinitihane lk 212-214).
- Elts, J., Leito, A., Leivits, A., Luigujõe, L., Kägi, E., Nellis, R., Nellis, R., Ots, M., Pehlak, H. 2013. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008-2012. Hirundo, 26, 80-112.
- BirdLife International – sinitihase infoleht
- eLoodus
- Loodusheli

Välimus
Musttihane näeb välja nagu väike värvitu rasvatihane – pea on tal samamoodi must suure valge põselaiguga, aga hea määramistunnus on valge kuklalaik. Musttihase ülapool on hallikas ning alapool määrdunudvalge. Isas- ja emaslind on sarnased.

Laul
Musttihase laul on rütmiline „pjiiti-pjiiti-pjiiti…“ või „sittju-sittju-sittju…“. Teistest häälitsustest on tavalisemad hele „pjiiti“, nukker „tjüüi“ või ülipeen „si-si-si“.

Levik ja arvukus
Musttihane on levinud Briti saartest ja Marokost kuni Jaapani ja Taiwanini.

Eestis on musttihane ebaühtlaselt levinud, kõikuva arvukusega haudelind, läbirändaja ning talvitaja. Musttihaseid pesitseb Eestis 15 000-25 000 paari ja talviseks arvukuseks hinnatakse meil 20 000-40 000 isendit.

Musttihase levik Eesti haudelindude levikuatlase 2003-2009 andmetel.

Elupaik ja pesitsemine
Musttihane pesitseb meil peamiselt kuusikutes ja kuuse-segametsades, saartel ka männikutes ja männi-segametsades. Pesa ehitab musttihane puuõõnsusse, aga ka puujuurte vahele või pehkinud kännu sisse. Pesakaste asustab ta harva. Pesamaterjalina kasutab musttihane sammalt, kuivi kõrsi, taimevilla, jõhvi ja karvu. Musttihane muneb tavaliselt 8-10 valget, roostjate täppidega muna. Haudumine kestab 14-16 päeva ning haub vaid emaslind, keda isaslind kogu haudeperioodi jooksul toidab. Pojad lahkuvad pesast 16.-20. elupäeval. Osa musttihaseid pesitseb meil kaks korda suve jooksul.

Toit
Musttihase toiduks on peamiselt putukad ja teised väikesed selgrootud, aga ka okaspuude seemned.

Ränded
Musttihane on paigalind, kes mõnel aastal võtab ette märgatavaid rändeid lõuna- ja läänepoole. Viimaste aastakümnete massilisemat musttihaste rännet vaadeldi Eestis 2015. aasta augusti lõpus ja septembri alguses, kui ühe hommikuga loendati näiteks Läänemaal Puises >50 000 ja Pärnumaal Kablis >40 000 rändavat musttihast.

Eluiga
Rõngastatud lindude taasleidude põhjal on teada, et Briti saartel elas üks musttihane vähemalt 9 aasta ja 5 kuu vanuseks. Tavaliselt elab musttihane aga vaid 2-3 aastaseks.

Musttihase vaatlused eElurikkuse andmebaasis.

Lisalugemist musttihase kohta:
- Rootsmäe, L., Veroman, H. 1974. Eesti laululinnud (musttihane lk 209-211).
- Elts, J., Leito, A., Leivits, A., Luigujõe, L., Kägi, E., Nellis, R., Nellis, R., Ots, M., Pehlak, H. 2013. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008-2012. Hirundo, 26, 80-112.
- BirdLife International – musttihase infoleht
- eLoodus
- Loodusheli

Välimus
Tutt-tihase tunneb lihtsasti ära iseloomuliku peamustri ja musta-valgekirju tuti järgi. Isas- ja emaslind on sarnased.

Laul
Tutt-tihase leiab metsast puulatvadest üles iseloomuliku kuristava kutsehüüu „tsitsi-ürrrr“ või „ürrrr“ järgi. Teistest häälitsustest on sagedane kõrge „sii-si-si“ või trillerdav “tjilililülüli…“. Tutt-tihase laul on samade häälitsuste kuristav ja sidistav jada.

Levik ja arvukus
Tutt-tihane on levinud Euroopas Portugalist kuni Uuraliteni.

Mandri-Eestis on tutt-tihane üldlevinud ja tavaline haudelind ja talvitaja, läänesaartel ta puudub. Tutt-tihaseid pesitseb Eestis 80 000-120 000 paari ja talviseks arvukuseks hinnatakse meil 200 000-300 000 isendit.

Tutt-tihase levik Eesti haudelindude levikuatlase 2003-2009 andmetel.

Elupaik ja pesitsemine
Tutt-tihane on männimetsade liik, keda väljaspool metsaalasid kohtab suhteliselt harva. Pesa ehitab tutt-tihane puuõõnsusse või ka pesakasti, aga ta on pesitsenud ka vanades oravapesades, varese või röövlindude vanade pesade okstevahelistes tühimikes, puujuurte- ja oksterägas. Pesa paikneb suhteliselt madalal, enamasti maast kuni 3 m kõrgusel. Pesamaterjalina kasutab tutt-tihane sammalt, kuivi kõrsi, puuniint ja eriti sisevooderduseks taimevilla. Tutt-tihane on tihastest varaseim pesitseja – aprilli keskel, kui teised tihased alles pesa ehitavad, haub tema juba mune. Tutt-tihase täiskurnas on 4-7 valget, roostepruunide laikudega muna. Haudumine kestab 13-17 päeva ning haub vaid emaslind, keda isaslind kogu haudeperioodi jooksul toidab. Pojad lahkuvad pesast 17.-21. elupäeval.

Toit
Tutt-tihase toiduks on peamiselt putukad ja teised väikesed selgrootud, aga ka okaspuude seemned. Talvel satub ta lindude toidumaja juurde harva.

Ränded, talvitamine
Tutt-tihane on meie tihastest kõige paiksem liik ja ta püsib pesitsusterritooriumi ümbruses ka talvel.

Eluiga
Rõngastatud lindude taasleidude põhjal on teada, et Soomes elas üks tutt-tihane vähemalt 11 aasta ja 7 kuu vanuseks. Tavaliselt elab tutt-tihane vaid 2-3 aastaseks.

Tutt-tihase vaatlused eElurikkuse andmebaasis.

Lisalugemist tutt-tihase kohta:
- Rootsmäe, L., Veroman, H. 1974. Eesti laululinnud (tutt-tihane lk 206-209).
- Elts, J., Leito, A., Leivits, A., Luigujõe, L., Kägi, E., Nellis, R., Nellis, R., Ots, M., Pehlak, H. 2013. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008-2012. Hirundo, 26, 80-112.
- BirdLife International – tutt-tihase infoleht
- eLoodus
- Loodusheli

Välimus
Põhjatihane on väga sarnane salutihasega: mõlemad liigid on musta pealae, pruunika ülapoole ja valge alapoolega. Siiski on põhjatihase ülapool hallima tooniga, must kurgulaik on suurem ja kokkupandud tiival moodustub küünra-hoosulgede heledatest servadest kontrastne hele tiivapaneel. Isas- ja emaslind on sarnased. Lihtsam on põhja- ja salutihast eristada hääle järgi.

Laul
Põhjatihase laul on mets-lehelinnu häälitsusega sarnanev nukker „diü-tiü-tiü-tiü-tiü“ või ka kurinate, sidinate ja trillerduste jada. Põhjatihasele on iseloomulik venitatud kutsehüüd „däää däää“ või „tsi-ti-dää-dää-dää“.

Levik ja arvukus
Põhjatihane on Euraasias laialt levinud Lääne-Euroopast kuni Vaikse ookeanini välja.

Eestis on põhjatihane üldlevinud ja tavaline haudelind, läbirändaja ning talvitaja. Põhjatihaseid pesitseb Eestis 60 000-100 000 paari ja talviseks arvukuseks hinnatakse meil 200 000-300 000 isendit.

Elupaik ja pesitsemine
Põhjatihane pesitseb okas- ja segametsades. Põhjatihane uuristab pesaõõnsuse pehkinud puusse, enamasti paikneb pesa maast vaid 1-2 m kõrgusel. Pesamaterjalina kasutab põhjatihane sammalt, kuivi kõrsi ja puuniint, sisevooderduseks karvu, taimevilla ja sulgi, aga mõnikord muneb ta otse õõnsuse põhjal leiduvale puupurule. Põhjatihase täiskurnas on 5-10 valget, roostepruunide täppidega muna. Haudumine kestab 13-15 päeva ning haub vaid emaslind, keda isaslind kogu haudeperioodi jooksul toidab. Pojad lahkuvad pesast 15.-19. elupäeval.

Toit
Põhjatihase toiduks on peamiselt putukad ja teised väikesed selgrootud, talvepoolaastal ka taimede seemned ning marjad.

Ränded, talvitamine
Põhjatihane on paigalind, kes võib mõnel sügisel ette võtta ka ulatuslikuma rände. Talvel tegutsevad põhjatihased koos teiste tihastega segasalkades. Lindude toidumaja külastavad põhjatihased suhteliselt harva.

Eluiga
Rõngastatud lindude taasleidude põhjal on teada, et Soomes ja ka Briti saartel elas põhjatihane vähemalt 11 aasta ja 4 kuu vanuseks. Tavaliselt elab põhjatihane 2-3 aasta vanuseks.

Põhjatihase vaatlused eElurikkuse andmebaasis.

Lisalugemist põhjatihase kohta:
- Rootsmäe, L., Veroman, H. 1974. Eesti laululinnud (põhjatihane lk 203-206).
- Elts, J., Leito, A., Leivits, A., Luigujõe, L., Kägi, E., Nellis, R., Nellis, R., Ots, M., Pehlak, H. 2013. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008-2012. Hirundo, 26, 80-112.
- BirdLife International – põhjatihase infoleht
- eLoodus
- Loodusheli