Ehkki rasvatihase aasta koduleht jääb endiselt avatuks, uudiseid siia enam ei lisata.
Teavet seniste ja järgmiste Eesti aasta lindude kohta leiab Eesti Ornitoloogiaühingu kodulehelt.
Veebikaameraid saab jälgida Looduskalendri ja Eesti Ornitoloogiaühingu kodulehel.
Lindudega seotud teadusuudised leiab Linnuvaatleja kodulehelt.
Linnumääramise võistlusel saab osaleda Linnuvaatleja kodulehel.

Margus Ots
rasvatihase aasta koordinaator

Osaliselt sõltub meie uni ka geenidest, mis meil kõigil on unikaalsed. Samas on meie senised teadmised une seostest geneetikaga piirdunud suuresti inimese ja labori-imetajatel tehtud uuringutega ning une kontrollmehhanismide tagamaad looduslikes oludes ootavad täpsemat uurimist.

Appi on tulnud tihased, kelle ökoloogiat teatakse põhjalikult ning ühtteist on selgunud ka nende une ja selle geneetilise tausta kohta. Laboriuuringute põhjal teatakse, et näiteks sinitihasel on mitmeid isendile ainuomaseid „uneparameetreid“ – st isend magab järgneval ööl sarnaselt eelneva ööga. Sellisteks tunnusteks on näiteks linnu ärkamise kellaaeg, hommikuseks kohmitsuseks kuluv aeg enne pesakastist lahkumist, mis on analoogiline inimese hommikukohviga enne tööle minekut, ning pikima unefaasi kestus.

Müncheni lähistel pesakastides talvitavate rasvatihaste „unegeenide“ uurimiseks jälgisid teadlased infrapunakaameratega lindude und ja võrdlesid seda isendite geenidega. Eelkõige keskenduti neile geenidele, mis mõjutavad lindude ja imetajate ööpäevaseid rütme (nt rännet, sigimisaega jm), seostuvad uinumise, ärkamise, une pikkuse ning stabiilsusega.

Pesakastis magav rasvatihane / foto: IceAge (Looduskalendri foorum)

Teadlastel õnnestus tuvastada geenid, mille sagedasem alleelide ehk erinevate variatsioonide leidumine linnu genoomis lühendas oluliselt unes veedetud aega. Samuti leiti geenid, mille olemasolu pikendas öö jooksul unes veedetud aega ja kiirendas „hommikukohvi“ joomist. Mitme geeni puhul tuvastati, et nende pikemate mikrosatelliitsete järjestusetega (nt CLOCK ja PCSK2 geenis) isendid olid öösel pikemalt ärkvel. CLOCK-geenil on rasvatihasel vähemalt kolm erinevat variatsiooni ning just rohkemate koopiatega või nende pikemate mikrosatelliitsete järjestustega rasvatihased magavad lühemat aega.

Seega mõjutavad vabas looduses rasvatihaste und lisaks päikesele ka nende bioloogilist kella reguleerivad geenid. Kuna mõõdetud uneparameetrid teineteisega ei seostunud, võib arvata, et geenid kontrollivad und pigem üksikute „lõikudena“, mitte üheskoos. See aga tähendab, et sarnaselt imetajatele võivad ka lindude nn unemustrid või -käitumine kujuneda sõltumatult teistest geenidest.

Just vabalt looduses toimetavate loomade une geneetilise tausta tundmine võimaldab hinnata loodusliku valiku mõju une evolutsioonile, mis omakorda võimaldab tulevikus teha täpsemaid järeldusi ka inimeste une kujunemise kohta.

Stuber EF, Baumgartner C, Dingemanse NJ, Kempenaers B, Mueller JC (2016). Genetic Correlates of Individual Differences in Sleep Behavior of Free-Living Great Tits (Parus major). 3 599-607 G3-Genes Genomes Genetics 6:599-607 DOI: 10.1534/g3.115.024216

Rasvatihase teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi@ut.ee.

Austrias, Viini ümbruse metsades tehtud katses paigutati kisklusohu jäljendamiseks sinitihase pesakasti lähedusse raudkulli topis või kummist madu. Looduses on raudkull otseseks ohuks vanalindudele, madu aga pesaõõnsuses olevatele poegadele. Selgus, et raudkulli nähes võivad ka emaslinnud isastele sarnaselt laulma hakata, pesa lähedusse asetatud madu sellist reaktsiooni ei põhjustanud. Sellest järeldub, et ka emaslindude laulul on kindel eesmärk – teha häält pigem kõrge kisklusohu korral.

Sinitihane / foto: Karl Adami

Kuigi isaslindude laulma hakkamine ohu korral on teada juba varasemat, ei ole selle täpne funktsioon siiani selge. Laulmine võib muuhulgas tõmmata soovimatut tähelepanu ja ohtu sattumise riski suurendada, kuid valjuhäälse lauluga võib lind ka anda märku, et on kiskjat märganud ja rünnakul mõtet ei ole. Lisaks on valjem ja kõlavam laul signaaliks kiskjatele, et linnud tõenäoliselt heas konditsioonis on ning nende jahtimiseks ei ole mõistlik aega raisata.

Emaslindude laulmist on seostatud nende edukusega – meelitades kohale naabrimehi, kes võivad viljastada osa munadest, suurendab emaslind oma järglaste geneetilist mitmekesisust ja edukust. Eelpool kirjeldatud katses näis selline seletus aga siiski vähetõenäolisena, kuna pesitsushooaja lõppfaasis ei oleks naabrimeeste „abist“ enam kasu olnud. Ka seletus, et emaslind kutsus lauluga isaslindu endale appi, ei näi samuti pädevat, sest sageli oli isaslind samal hetkel pesakasti juures olemas.

Nii emas- kui ka isaslinnu samaaegne laul kisklusohu korral viitab ühise tegutsemise tõhususele. Emaslinnu laulu puhul ei ole välistatud ka puhtalt füsioloogiline vastus stressirohkele olukorrale – ohu korral toimuvad organismid kiired hormonaalsed muutused, mis omakorda vallandavad laulmise. Täpsemad põhjused, miks emased sinitihased ohtu tajudes laulma hakkavad, vajavad veel selgitamist.

Mahr K, Seifert CL, Hoi H 2016. Female and male Blue Tits (Cyanistes caeruleus) sing in response to experimental predator exposition. Journal of Ornithology 157:907–911. DOI 10.1007/s10336-016-1345-3

Rasvatihase teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi@ut.ee.