Väiketüll

Olukorrast maailmas

Väiketülli pesitsusareaal on üsna lai, ulatudes ühest küljest Lääne-Euroopast Indo-Hiina ja Filipiinideni, teisalt Fennoskandiast Põhja-Aafrikani. Väiketüllil eristatakse 3 alamliiki: Charadrius dubius jerdoni elutseb Indias ja Kagu-Aasias ja Charadrius dubius papuanus Uus-Gineas ja Bismarcki saarestikus. Meil elunev alamliik Charadrius dubius curonicus pesitseb parasvöötmes ja Vahemerelise kliimaga aladel, levides Põhja-Aafrikast lõunas kuni 66nda laiuskraadini põhjas. Pesitsedes praktiliselt kõigis Euroopa maades (välja arvatud Iirimaa ja Island) asustab valdav osa populatsioonist inimtekkelisi paiku (kruusakarjäärid, paemurrud, ehitustandrid jmt). Euraasia lääneosas ja Põhja-Aafrikas pesitsevad väiketüllid on valdavalt rändlinnud, kes talvitavad Sahara kõrbest lõuna poole jäävatel aladel kuni Zambiani, peamiselt 18nda laiuskraadi ja ekvaatori vahel.

Väike osa lindudest talvitab Araabia poolsaarel (Omaan, Saudi-Araabia ja Jeemen), Lähis-Idas (Iraan, Iraak) on liik läbirändajana või talvitajana üsna haruldane. Kesk- ja Ida-Aasias pesitsevad väiketüllid talvitavad valdavalt Indias ja Kagu-Aasias.

Kuigi pesitsusaladelt lahkumine algab juba juuni lõpus-juuli algul, toimub põhiränne talvitusaladele juuli keskpaigast septembrini, rändepiigiga augustis. Väiketüll rändab väikeste salkadena, suuri kogunemiskohti ja enamkasutatavaid rändekoridore ei ole teada. Võib arvata, et Eestis elunevad väiketüllid, nagu ka Fennoskandiast pärinevad pesitsejad, rändavad esmalt kagu suunas, peatudes Musta mere rannikul. Sealt edasi liigutakse talvitusaladele Ida-Aafrikas, kuigi üks Rootsis märgistatud isend leiti talvitamas hoopis Lõuna-Indias!. Siiski, talvitusaladelt on rõngastatud väiketüllide taasleide väga vähe: 5 Suurbritannias rõngastatud lindu on leitud Ghanast, üks Saksamaal rõnga saanud isend Nigeeriast, üks Belgias märgistatud väiketüll leiti Senegalist ja üks Rootsi päritolu lind Liibüast. Üks Tshaadis talvitajana märgise saanud isend on leitud Rumeeniast.

Kui palju neid on? Kus nad meil elavad?

Euroopas ning Aafrika loodeosas pesitseb hinnanguliselt 63 350 – 94 820 paari väiketülle, nendest Läänemere ümbruse maades ca 17 000 paari ning Eestis (sõltuvalt aastast) kuni 2000 paari.

Euroopas pesitsevate väiketüllide arvukus langeb järjepidevalt juba 90ndate lõpust alates ning selle tendentsi peamiseks põhjuseks peetakse kliimamuutusi. Kõige inimkaaslevama kurvitsalisena tõusis väiketülli arvukus Euroopas ülikiiresti möödunud sajandi 30ndatel aastatel ja sama trend püsis muutumatuna ka pärast II maailmasõda, mil võeti kasutusele suurel hulgal erinevaid kaevandusi ja karjääre sõjapurustuste likvideerimiseks. 20. sajandi hilisemal perioodil jätkus sama protsess Põhja-Euroopa maades. Pärast kümmekond aastat kestnud arvukuse langust on väiketülli pesitsuspaaride arv Euroopas, sealhulgas ka Eestis, viimastel aastatel püsinud stabiilsena.

Väiketüll on Eestis suhteliselt ebaühtlase levikumustriga pisikurvitsaline, kes pesitseb valdavalt tehismaastikel, kuid asustades ka kruusaseid ja kiviklibuseid alasid rannikul ja saartel, puududes paiguti aga täielikult liivasemates piirkondades. Tüüpiline sisemaakurvitsaline, kes asustab kogu Euroopas peamiselt inimtekkelisi paiku. On teada, et Euroopa Liidu maades pesitseb ehk vaid iga kümnes väiketüllipaar looduslikes tingimustes. Toimetades oma linnuasju sageli inimese vahetus läheduses, suudab väiketüll – kahjuks või õnneks – tavaliselt jääda märkamatuks.

Kes ta selline siis on?

Väiketüll on üks meie väikseimatest kurvitsalistest, olles pisut suurem lõokesest ning kaalub keskmiselt vaid 40 grammi. Väiketülli ülapool on luitunud pruun, alapool aga valge. Laup, kurgualune ja kaelus on tal valged – viimast piirab seljapoolel kitsas ja pugualal laiem mustpruun rõngas. Kiiru eesosa silmade vahel, valjasriba ja põsed on mustpruunid. Hoosuled on väiketüllil pruunid, äärmised tüürsuled aga valged, keskmised pruunid. Nokk on must, jalad kollakasroosad, ümber silma helekollane sulevaba võru. Väga sarnane liivatülliga: esimese labahoosule rood on peaaegu tipuosani valge, kuid teiste hoosulgede roodudel valget värvi ei leidu. Nii polegi väiketülli tiival valget vööti, mille tõttu on teda lennul liivatüllist siiski kerge eristada.

tiibade siruulatus 32-35 cm pikkus: 15-18 cm
kurne kuni 2 mune 3-5
haudumisaeg 24-25 päeva eluiga 4 aastat

Teadaolevalt vanim väiketüll elas Saksamaal ja oli 12 aastat vana.

Pisut bioloogiast

Talvitusaladelt, mis asuvad ilmselt kusagil Aafrikas (nimelt ei ole meie väiketüllide rändeteede ja talvitusalade kohta tänaseni selget ülevaadet), saabutakse Eestisse keskmiselt 15. aprillil. Pärast seda, kui territooriumid ja pruudid jagatud ja lärmakad pulmadki peetud, saabub pesapaikadesse vaikelu. Kuid vaikus ja tüllide ükskõiksus ümbritseva suhtes on petlik: väikeste kivikestega vooderdatud pesalohkudesse on ilmumas mai algusest alates esimesed kollakashallid mustpruunide täpikestega munad. Tavaliselt on neid neli ja munadega pesi võib sõltuvalt aastast leida kuni juuli keskpaigani. Tegelikult on aga tüllide lõimetishooldus väga aktiivne ning iga järgnev päev seob tüllipaari oma pesalohuga üha tugevamini. Kogu protsess kulmineerub pärast 3 nädala pikkust haudeperioodi poegade koorumise ajal ning sellest hetkest alates on tüllide tegevus juba väga häälekas ning pehmelt öeldes provokatiivne: igale rahurikkujale astutakse nüüd julgelt vastu ning ning proovitakse tema tähelepanu maas redutavate, kuid ülihea varjevärvusega poegade juurest endale tõmmata, sageli sealjuures vigast teeseldes. Ning kui eelnimetatud manöövrid on edutud, läheb tavaliselt käiku oluliselt ohtlikum ”plaan B” – poegade ohutsoonist väljatransportimine, mis seisneb tavaliselt selles, et üks vanalindudest provotseerib rahurikkujat järjekindlalt edasi, kui teine vanalindudest sunnib kutsehäälitsuste abil poegi varjepaika hülgama ja endale järgnema, vajadusel mõnda neist aeg-ajalt soojendades… Kui väiketüll ja liivatüll on oma välimuselt suhteliselt sarnased, siis nende poegade eristamine on isegi treenimata silmale üsna lihtne. Nimelt domineerivad väiketülli poegade udusulestikus pruunid toonid, liivatülli pojad seevastu on aga selgelt halli põhivärvusega.

Pisikestest selgrootutest toituvad tüllitibud kasvavad kiiresti ning saanud 10ndaks elupäevaks paika ka oma termoregulatsiooni, muutuvad üsna iseseisvateks. Nüüd võib sageli näha pilti, kus vanalinnud hädaldades oma põikpäistele võsukestele ise järele silkavad. Võimaluse korral pesitsevad väiketüllid hajusate gruppidena ning seetõttu ei ole haruldased ka juhtumid, kus ühiskaitse alla võetud tibud, nagu ka kiivitajatel, vanalindude vahel lootusetult segamini lähevad. Sageli hooldab ühte pesakonda 3-4 vanalindu. Kes on need ”satelliidid”, kes poegi hooldava paariga veel liituvad? Ühe hüpoteesi alusel on niisuguste kogumite näol tegemist partneritega eelnevatest pesitsuskordadest. Kuid see hüpotees vajab siiski veel tõestamist…

Esimese lennukatse teevad noored tüllid juba 4ndal elunädalal ning sellest hetkest alates, Eestis peamiselt juulikuus, hakkavad pesapaigad tüllidest kiiresti tühjenema. Põhjapoolsete pesitsejate tagasiränne ja kohalike lindude lahkumine algabki juba juuli keskpaigas ning viimaseid väiketülle võib meie rannikul kohata septembri lõpus – oktoobri algul.

Miks on väiketüll nii halvasti uuritud liik?

Vaadates tagasi möödunud sajandisse, et kommunistlik režiim, mille ”viljastavates” tingimustes tuli Eestil vaevelda 50 aastat, pidas tülle kahjututeks ja jahinduslikku tähtsust mitteomavateks lindudeks. Ja kuna tülle ei olnud ka liiga vähe või liiga palju, puudus probleem ning liigid olid selgelt perspektiivitud uurimisobjektid.. Kui väiketüllile ei pööratud praktiliselt üldse tähelepanu, siis liivatülli käsi käis mõnes mõttes paremini: oli ju tegemist peasjalikult saartel ja rannikul pesitseva liigiga ning vähemalt Matsalu Rahvuspargis olid nad üks osa riikliku seire objektidest. Ka Lääne-Euroopas ja Skandinaaviamaades uuriti väiketülli möödunud kümnenditel suhteliselt fragmentaarselt, eestvedajateks Soome ja Saksamaa ning alles sellel sajandil on mitmes Euroopa Liidu riigis leitud püsivaid ressursse selle tülliliigi käekäiguga tutvumiseks.

Miks väiketülli arvukus langeb?

Nii nagu eespool juba sai mainitud, peetakse väiketülli arvukuse languse peapõhjuseks Euroopas kliimamuutusi. Niisugune selgitus on siiski väga laiahaardeline teemakäsitlus. Kuna väiketülli näol on meil tegemist kõige inimkaaslevaima kurvitsalisega, kes asustab peasjalikult poollooduslikke elupaiku (tööstus- ja tehismaastikud), seab see probleemi olemuse pisut teistsugusesse valgusesse. On ilmselge, et inimese enda majandustegevuse aktiivsus (karjäärid, kaevandused, teede-ehitus jmt.), kus tõusud vahelduvad mõõnaperioodidega, mõjutab ka väiketüllide pesitsusvõimalusi ja seeläbi ka nende arvukust. Kuigi väiketüllide pesitsuspaaride arv on Eestis olnud suurte aastast aastasse kõikumistega ja kehval aastal pesitseb meil väiketülle sama vähe kui meie metsades elab kotkaid, on selgelt jälgitav samasugune mudel: kommunistliku režiimi lõpuaastate stagnatsioon ja 90ndate algul majandusmudeli muutumisega kaasnenud ”kaos” pärssis pesapaikade vähenemise tõttu ka väiketülli arvukust ning liigi pesitsuspaaride arv asus taas jõudsalt suurenema selle sajandi ehitusbuumi tingimustes ja on püsinud meil viimastele arvukushinnangutele tuginedes käesoleval sajandil suhteliselt stabiilsena, jäädes 1000-2000 paari piiresse. Kuid see number on ilmselgelt tagasihoidlik.

Kuidas edasi?

Väiketüll on oma elu- ja pesapaigavalikul vägagi oportunistlik liik, mis teeb tema uurimise ja kaitsmise suhteliselt keeruliseks. Oleks ju vägagi must stsenaarium, kui me ühe linnuliigi säilitamise nimel peaksime kaitse alla võtma oma tööstusmaastikud. Ometi saaksime väiketülli heaks paljugi ära teha juba täna: mitte metsastada, veega täita või toomisjääke täis ladustada intensiivkasutusest välja arvatud karjääre või karjääriosasid. Olgu selleks siis ammendunud kruusamaardla, paemurd või veel midagi enamat. Teisest küljest on väga raske, kui mitte võimatu kaitsta (linnu)liiki, kelle eluavaldustest on meie teadmised suhteliselt kesised. Nii alustaski Eesti Ornitoloogiaühingu kahlajatöögrupp 2010. aastal väiketüllide värvimärgistamist kogu Eestis, et uurida selle pisikurvitsalise demograafiat, ökoloogiat, käitumist, pesa- ja sünnipaigatruudust ja püüda välja selgitada tema rändeteed ja talvitusalad. ”Aasta lind 2012” tegevuskava raames korraldab kahlajatöögrupp ka inventuuri väiketüllide pesapaikades Hiiumaal, Läänemaal, Viljandimaal ja Lääne-Virumaal. Tegemist on esimese tõsisema üritusega Eesti ornitoloogia ajaloos saada ülevaade meil pesitseva väiketüllipopulatsiooni tegelikust seisundist.

Loe lisaks:

Aua, J. 1997. Meie tüllidest väikseim. ”Eesti Loodus” 8/9 1997, Tartu.
Delany, S., Scott, D., Dodman, T., Stroud, D., Davidson, N., Kirby, J., Underhill, L. 2009. An Atlas of Wader Populations in Africa and Western Eurasia. Wetlands International and International Wader Study Group.
Hoyo, J., Elliott, A., Christie, D. 2005. Handbook of the Birds of the World. Lynx Edition, Barcelona.