Reministsentse ornitoloogiasektsioonist 1950. aastatel
Olav Renno

Kui meenutaja 1951. aasta sügisel Tartu ülikooli bioloogiat õppima jõudis, oli  Eesti NSV Teaduste Akadeemia juures asuva Loodusuurijate Seltsi ornitoloogia sektsioon jõudnud oma pärastsõjaaegse tegevuse viiendasse aastasse. Viljandi koolipoisi ja noore naturalistina olin Ülo Järvekülje (1929-1989; alates 1959 Ü. Tuul) juhendamisel teinud linnuvaatlusi 1948. aastast peale, saanud 1949. aastal LUS-i usaldusmeheks, kohtunud samal suvel Bioloogia Instituudi  zooloogia sektori juhataja Eerik Kumariga, uurinud juulis 1950 LUS-i lähetuse toel Võrtsjärve linnustikku ja teinud sel teemal 25. jaanuaril 1951 ornitoloogiasektsioonis ettekande. Ka 1950./51. kooliaasta Tallinna Polütehnilises Instituudis ei olnud mul ornitoloogilises mõttes "nahka läinud" tänu ENSV Riikliku Loodusteaduste Muuseumi direktori asetäitjalt August Mangult (1914-1996) saadud õpetustele ja LUS-i bioloogia sektsiooni koosolekute külastamisele.

Baltimaade I ornitoloogilise konverentsi (Riias, jaanuar 1951) järel elavnes linnuteaduslik tegevus Tartus märgatavalt: kui eelmise nelja aasta sees peeti sektsioonis 15 koosolekut 20 ettekandega (sealhulgas 3 mammaloogilist) kaheksalt ornitoloogilt (pluss ühelt hiireuurijalt), siis 1951. aastal 7 ja 1952 juba 11 koosolekut vastavalt 10 ja 15 ettekandega kokku 14 esinejalt. Teenekatele tegijatele (Aino ja Eerik Kumari, Loreida Põder, Rudolf  Tamm, Vadim Želnin, Viktor Masing) lisandus hulk "uut verd": üliõpilased Sven Onno, Ahto Jõgi, Eha-Mai Haaviste-Jõgi, kooliõpilased Mart-Olav Niklus ja Ants-Peep Silvere, head linnutundjad Hillar Pärjasaar ja Ülo Järvekülg ning pensionipõlveks Tartusse naasnud Aleksander Lint. Alustati uuema erialase kirjanduse demonstreerimist.

Sektsiooni esimees oli tollal (ja veel kümmekond aastat) professor Johannes Piiper (1882-1973), kelle 70. juubeliõhtust oli ka siinvestjal noore tudengina suur au osa võtta. Aseesimehena (ja tegeliku juhina) toimis Eerik Kumari (1912-1984), sekretäri amet oli Bioloogia Instituudi noorema teadusliku kaastöölise Loreida Põdra (1916-1993) kanda. Loodusuurijate Seltsi, mille kaudu sai sektsioon ettekandjate sõiduks Tartusse ja välitöödeks planeeritud summasid, esimees oli kuni 1952. aastani Karl Orviku  (1903-1981), siis kaks aastat Harald Haberman (1904-1986) ja edasi Eerik Kumari. Tegelikult suheldi enamjaolt LUS-i vastutava sekretäriga, kelleks oli kuni 1953. aastani Leida Mägi ja seejärel Linda Kongo. Ornitoloogiasektsiooni liikmed osalesid agaralt ka LUS-i ettekandekoosolekutel, esinesid mõnel korral seal oma uurimustega ja andsid seltsi 100 aasta juubeli koguteosesse kuus kirjutist.

Ornitoloogilise kirjandusega oli esialgu kitsas. Ennesõjaaegseid töid sai lugeda vaid erakogudest või ülikooli raamatukogu spetsfondist, võõrkeelne (st. läänes ilmuv) perioodika oli umbes 1955. aastani kättesaamatu, venekeelseid linnulugusid ilmus kaunis kasinalt. Suurt tulu oli Georgi Dementjevi jt. poolt kirjutatud "Nõukogude Liidu lindude" kuuest köitest, mille najal suuresti täiustus algajate linnuteadlaste vene keele oskus. 

1953. aastast alates paranes olukord kirjatööde osas järjest: ilmus Kumari "Eesti NSV lindude välimääraja" (mida siiani olime kasutanud kasinal arvul paljundatud masinakirja-eksemplaridena), samuti kolm osalt linnu-uurimusi sisaldavat kogumikku ja I Baltimaade ornitoloogilise konverentsi tööd (eestlastelt neli artiklit). Need ja edaspidigi ilmunud artiklid (kuni 1956 paarkümmend, 1957-60 juba 60-80 kirjatükki igal aastal) olid kahtlemata linnuvaatluste ergutajaiks linnuhuviliste hulgas.

Mõningast tuge pakkusid "Abiks loodusevaatlejale" sarjas aperioodiliselt ilmunud metoodilised juhendid, mida näiteks 1955. aasta lõpuni oli LUS kirjastanud 22, sealhulgas 5 ornitoloogilist. Paraku jäi osa plaanitud juhendite käsikirju valmimata ja ilmumata. Selle puudujäägi aitas aga täita 1954 trükist tulnud "Eesti NSV linnud", milles E. Kumari esitas ka vägagi põhjalikud ülevaated lindude kehaehituse, elupaikade ja leviku, ökoloogia, uurimismetoodika ja paljude muude küsimuste kohta, nii et kes targemaks saada soovis, seda ka võis.

Kumari poolt järjekindlalt sektsiooni arhiivi nõutud koosolekutel peetud ettekannete tekstid panid aluse sisukale kogule, milles 1955 oli 90 käsikirja ja 1960 juba üle 200. Noortele autoritele andis kasulikke kogemusi  Kumari tava igaühe paar esimest kirjapanekut läbi vaadata, kaheldavaid seiku arutleda, stiili ja kompositsiooni parandada. Sai traditsiooniks, et sektsiooniga liitunud algajad ornitoloogid andsid ettekande-koosolekutel ülevaate oma kodukoha linnustikust. Rea aastate ettekannete lühikokkuvõtted avaldati 1958 ühes "Abiks loodusevaatlejale".

Ornitoloogiasektsiooni ulatuslikumaks ettevõtteks oli ornitofenoloogiliste andmete kogumine lindude kevadise saabumise ja sügisese lahkumise kohta alates 1947. aastast. Vaatlusvõrk hõlmas 1955. aastaks kuni 100 LUS-i liiget  ja usaldusmeest, kellelt saabus igal aastal kuni 72 kevad- ja kuni 28 sügisvaatluste materjali. Kaustade-blankettide väljasaatmiseks korraldas sektsiooni sekretär hoogtöö-õhtuid, millel osales ikka pool tosinat tudengit. Ka lindude rõngastamine käis sektsiooni kaudu, olles nüüdisaegsete arvudega võrreldes päris vähene: 1953 sai Moskva rõnga 2576 lindu, enne seda alates 1947 vaid 1605, 1954 aga pisut üle kolme tuhande. Kuni 1953. aastani organiseeris rõngastustööd Loreida Põder, seejärel Ahto Jõgi. 

1953. aastal valmistas Viktor Masing, kes oma valesti laabunud eluloo tõttu ei olnud ülikooli lõpetamise järel kutseliste ornitoloogide hulka mahtunud, ette valge-toonekure pesapaikade loenduse juhendi ja vaatluslehe vormi, kuid esimene sõjajärgne loendus sai teoks alles järgmisel aastal, organiseerijaks Olav Renno nagu 1955. aastagi suvel. Linnuhuvilistele ja koolidele saadetud kirjadele ning ajalehtedes avaldatud üleskutsetele reageeriti üsna elavalt; tulemusena saadi andmeid 380 pesa kohta. Alates 1957. aastast võttis selle ürituse enda vedada Heinrich Veromann (1926-1991).

1952. aasta alul algatas sektsioon lindude päeva tähistamise Eestis; LUS komandeeris koolidesse esinema 5-6 üliõpilast-ornitoloogi, kes leidsid sooja ja tähelepanelikku vastuvõttu kümnes koolis. 1953. aasta kevadel esines juba 15 inimest 25 koolis kokku 4500 õpilasele.

Väga aktiivselt osalesid sektsiooni liikmed ja usaldusmehed Läänemere-Valge mere rändeteed kasutavate lindude sügisrände vaatlustel 1954-1960. Sõidud vaatlejate paigutamiseks toimusid enamasti ZBI veoautoga ja kujunesid omaette seminarideks. Sügisel 1957 korraldati  vaatlused Virtsu ümbruses Puhtu ornitoloogiajaama baasil, mis andis sealsele peaaegu kümnele osalisele hindamatuid välitöökogemusi.

Puhtu ornitoloogiajaam kujunes väga intensiivselt kasutatud uurimis-, praktika- ja vahepeatusbaasiks paljude bioloogiaharude esindajatele. Ornitoloogidena töötasid seal Ahto ja Eha-Mai Jõgi  igal suvel alates 1952, harvemini Eerik ja  Aino Kumari,  Ene Kumari-Helm, Heinrich Veromann, kümnendi lõpust alates Jüri Keskpaik, linnu-parasitoloogidena Vilma Jõgis, Ants-Peep Silvere ja Ivo-Tiit Viilup. Hea linnutundja ja unustamatult koloriitne kuju, saartele pääsemise asendamatu abimees oli "Puhtu krahv" Elmar Savi (1906-1992).

1954 varakevadel lahkus instituudi teenistusest Loreida Põder, kuna uurimismaterjali erinevast tõlgendamisest tulenenud vastuolud ülemusega olid talle lahendamatuiks kujunenud. Vabanenud kohale kutsuti sellal ülikooli diplomitööd kirjutanud Sven Onno, kellele planeeritud aspirantuur sai peale ülikooli lõpetamist neli aastat kooliõpetajana töötanud Ruth Lingi osaks. Ornitoloogiasektsiooni sekretäri ülesanded pandi siinkirjutajale.

Olin varem saanud bürokraadikogemusi kursusevanemana, ülikooli zooloogiaringi sekretärina ning üliõpilaste teadusliku ühingu aseesimehena, mistõttu ei olnud raske organiseerida ettekande-koosolekuid ja neid protokollida, koostada tööplaane (E. Kumari näpunäidete kohaselt) ja vormistada aruandeid, nõutada planeeritud esinejatelt õigeaegset valmisolekut ja hiljem tekste, mis instituudis ümber tipiti ja siis arhiivi pandi. Huvitav töölõik oli kirjavahetus linnuvaatlejatega, kellest mõnelegi tuli paraku selgitada ka seda, et "väga huvitav küll, aga ei tohiks tõsi olla!" ja mõnikord sellest solvunuid jälle vaatlejate hulka ennistada. Sektsiooni sekretäri ametis olin kaks aastat, seejärel rakendus selleks Ruth Ling.

Suursündmuseks oli mais 1954 Tallinnas peetud II Baltimaade ornitoloogiline konverents ja sellele järgnenud ekskursioon Lääne-Eesti rabadele ja rannikuile. Eestlased tegid seal kaheksa ettekannet, mis leidsid kohale tulnud vene juhtornitoloogide poolt soodsat vastukõla. Meie noorteadlastel oli huvitav ja edasise arengu suhtes kasulikki kontakteeruda "vennasvabariikide" korüfeedega.

Jaanuaris 1956 toimus Leningradis I üleliiduline ornitoloogiline konverents, kus peale eelvihjatute oli võimalus kohtuda ka välisteadlastega (enamasti "rahvademokraatiamaadest", aga ka Soomest). Eestlasi oli kohal tubli pool tosinat, ettekandeid peeti kolm (E. Kumari, R. Tamm, O. Renno).

III Baltimaade ornitoloogilisele konverentsile (Vilnius, august 1957) tehti Tartust lausa dessant: autobussitäis eestlasi (üle 15) esitas 11 ettekannet. See sõit ja hilisemad arutelud andsid paljudele tollastele noortele linnumeestele võimsa arenemisimpulsi.

1958 taastati Eesti loodusuurijate päevade traditsioon. IV ELU Päeval peeti ka üheksa ettekannet lindudest.

II üleliidulisel ornitoloogilisel konverentsil Moskvas 1959 tulid eestlased välja üheksa ettekandega, neist neli oli ornitoloogiasektsiooni nimel.

IV Balti konverentsil 1960. aasta aprillis Riias oli kohal küll tosin eestlast, kuid ettekandeid oli kasinalt: ainult neli ja need kõik kutselistelt linnu-uurijatelt.

Kümnendi teisel poolel avardusid publitseerimisvõimalused,  mida ka linnuteadjad agaralt kasutama asusid. 1958 uuenes ajakiri "Eesti Loodus", mille veergudel eriti sageli esinesid Heinrich Veromann ja Ahto Jõgi. Alates 1955. aastast peaaegu igal aastal ilmunud LUS-i aastaraamatud ei ole ükski olnud ilma linnulugudeta, mõnes oli neid kuni kaheksa. Tähtsündmuseks oli "Ornitoloogilise kogumiku" ilmumine 1958, mis andis nagu järgmisedki köited ohtraid võimalusi ka harrastusornitoloogide töötulemuste avaldamiseks. 1959 ilmunud "Faunistiliste märkmete" esimene vihik kuulus valdavalt linnuteadetele.

Oluline osa ornitoloogiasektsiooni tegevuses vaadeldud ajal oli tollastel üliõpilastel, kes paraku küll kõik ei mahtunud oma esialgsete soovide kohaselt "marjamaale", ent on enamasti jõudnud märkimisväärselt eneseteostuseni. Kummalisel kombel ei ole meil keegi peale Eerik Kumari jõudnud teadusdoktori kraadini ornitoloogias (selle astmeni promoveerusid küll Viktor Masing botaanikas, Jüri Kärner arengubioloogias, Toomas Frey metsanduses, Kalju Põldvere arstiteaduses; imetajaid uurinud ornitoloogiasektsiooni liikmetest Kalju Paaver, Harri Ling ja Arvi Järvekülg - viimane hüdrobioloogias). Teaduskandidaadi kraadini jõudnuid on aga hulganisti: R. Ling, S. Onno, A. Jõgi, J. Keskpaik, V. Erik (ihtüoloogias), O. Renno, V. Lilleleht (biokeemias), V. Jõgis (parasitoloogias), M. Kahru (mereuurimises), A.-P. Silvere (tsütoloogias), M. Hiiemäe (rahvaluuleteaduses).

Muidugi oli ornitoloogiasektsioonis hulganisti teisigi, siinkohal nimetamata jäänud linnumehi ja -naisi, kindlasti rohkemgi kui eeltrükitud ridadel vilksatanud nimesid. Kõik nad on oma tegevusega aidanud laduda Eesti linnuteaduse ja -tundmise "hoonet" - niisamuti nagu sajad seni ornitoloogiale varem või hiljem sõrme või käe või rohkemgi andnud inimesed. Neile mõeldes võtan alati mütsi peast!

November 2001, Karksi
Nemo obligatur supra possea sua…

Varamu
Eesti Ornitoloogiaühing / Estonian Ornithological Society