Kirjuhahk - kogu maailmas ohustatud linnuliik

 

Kirjuhahale hakati Eestis suuremat tähelepanu pöörama 1975. aasta kevadel, mil ornitoloog Olav Renno nägi Vilsandil korraga 127 lindu. Seni oli kirjuhahkasid sel sajandil üldse kohatud vaid viiel korral. Ent alates 1978. aastast ei peeta neid linde Eestis enam eksikülaliseks, sest kevaditi leidub neid Saaremaa randades juba püsivalt ja arvukalt. Peagi selgus, et kirjuhahk pole meil mitte kevadekuulutaja, vaid talvitub regulaarselt Vilsandi rahvuspargis, Loode-Saaremaa pankade ja Ristna piirkonnas ning suundub siit pesitsusaladele alles maikuus (vt. EL 1977, nr. 6; 1980, nr. 12; 1986, nr. 2).

Süstemaatilist teavet kirjuhaha talvitumise kohta on saadud juba kolm aastakümmet väldanud seireprojekti raames: Zooloogia ja Botaanika Instituudi ning Vilsandi rahvuspargi teadlased on korraldanud kesktalviseid veelindude loendusi. Arvatavasti on kirjuhahk on Eestis regulaarselt talvitanud juba 1970. aastast alates, kuid tavalise binokliga ei olnud võimalik neid merel näha. Eestisse jõudis parem optika alles siis, kui raudne eesriie hakkas murenema. Läbi "vaatlustoru" avanes linnuteadlastele avamerel täiesti uudne maailm. Selgus, et jäine Läänemeri on arvukatee kauri-, auli-, vaera- ja kirjuhaha seltsingute kodu. Kirjuhahk on talvel enamasti avamerelind ning satub randa harva. Sel ajal võib mesilassülemina koondunud kirjuhaha salku otsida kaugel Vilsandi ja Harilaiu rannaplatoo serval kobrutava murdlainetuse piiril. Merepõhja sukeldunud vilgas kirjuhahk leiab siin kuni 10 m sügavuse hõrgutavatest veelimustest kubiseva "karjamaa". Kevadkuudel tuleb kirjuhahk sagedamini randa, kus lisaks rannakarpidele on ka teisi maiuspalasid: vähilaadseid, hulkharjasusse ja isegi taimset toitu. Pärast kosutavat einet puhkavad nad sageli rannakividel ja hooldavad sulestikku. Kevaditi on teda rannas lihtsam märgata.

Ekspansioon Läänemerele

Läänemerel on kirjuhahk talvitanud juba eelmise sajandi algusest peale. Näiteks on teda siis väikesearvuliselt kütitud mitmel pool Rootsi rannikul; linde on pakutud müügiks isegi Stockholmi turul. Skåne poolsaarel talvitab kirjuhahk ka praegu, kuid neid pole seal kuigi palju.

Regulaarselt on kirjuhahad Eesti vetes talvitanud 1977/78. aastast peale; nende arvukus hakkas tunduvalt tõusma soojade talvede perioodil alates 1987/88. a. Üheksakümnendatel aastatel on talvitajaid olnud 2000–6000. Palanga (Leedu) talvituskogumi areng sarnaneb Eesti kirjuhaha seltsingute omaga [1]. Palanga on Läänemere asurkonna tähtsuselt teine talvekorter: viimastel aastatel on seal vaadeldud kuni 2500 isendit. Võimalik, et pakaselistel talvedel on osa Eesti vetes talvitavaid linde sunnitud lendama Palanga vetesse, kuid otseseid tõendeid pole. Kuni sada kirjuhahka on loendatud veel Poola ja Ahvenamaa (Soome) randades, vähem Taani ja Läti vetes. Seega on keskmiselt 2/3 Läänemere kirjuhahkadest koondunud Lääne-Saaremaale.

Liigi suuremat arvukust Läänemerel on peetud kliimamuutuse ilminguks. Küllap on Läänemeri alati olnud kirjuhaha varutalvitusala, siis kui arktiline Barentsi meri Koola poolsaare rannikul kinni külmub. Ent püsivad talvituskogumid Läänemerel kujunesid ilmselt just soojade talvede ja heade toitumisolude tõttu.

Üldohustatud

Kirjuhahk kuulub maailmas otsesesse hävimisohtu sattunud linnuliikide hulka. Euroopas on sääraseid linnuliike 26, neist Eestiga on seotud kuus: meil veel üsna tavaline haudelind rukkirääk, üliharuldane pesitseja suur-konnakotkas ja haruldased läbirändajad või eksikülalised valgesilm-vart, punakael-lagle ja väike-laukhani.

Eelmisel sügisel arutas 17 eksperti Kuressaares kirjuhaha asurkonna seisundi muutusi ja võimalikke kaitsemeetmeid kogu levila piires. Asjatundjaid oli kaheksast riigist, kus kirjuhahk pidevalt elutseb.

Tööseminaril selgus, et kirjuhaha maailmapopulatsioon on viimase 30 aasta jooksul jäänud poole väiksemaks, ulatudes praegu 200 000 isendini. Suurimad talvitusseltsingud on Aleuudi saartel (Alaska; 140 000 isendit), Komandori ja Kuriili saartel (Venemaa; kuni 25 000) ja Põhja-Euroopas (30 000–40 000). Euroopa talvitusalad on veidi paremini teada. Suurimad seltsingud asuvad Varangerfjordis (Norra; kuni 13 000), Koola poolsaarel (Venemaa; 16 000), Lääne-Saaremaal (keskmiselt 4000) ja Palanga rannikul (Leedu; keskmiselt kuni 2000 isendit).

Vähem teavet on pesitsusaladelt. Praegu piirneb kirjuhaha põhilevila arktilise tundraga Jamali poolsaarest läänes ja Tšukotka poolsaareni idas; kõige tihedam asustus on Leena ja Indikirka jõe deltas ning Uus-Siberi saartel. Seda tohutu suurt ala pole põrmugi paremini uuritud kui näiteks Kuud, ent fantaasiaga segatult on mingisugune pilt siiski olemas. Tähtsaks piirjooneks peetakse Hatanga jõge hiiglaslikust Taimõri poolsaarest idas. Arvatakse, et enamik Hatanga jõest läänes pesitsevaid kirjuhahku talvitab Euroopas; idapoolsed haudeseltsingud kasutavad talvekorterina Alaska ja Komandori rannikut. Seda tõendavad siiski vaid mõned Alaskas rõngastatud lindude taasleiud.

Alaska asurkonnast, mis sajandi algul küündis vähemalt 5000–10 000 paarini, on praegu järele jäänud vaid riismed. Ainuke püsiv pesitsusala paikneb Põhja-Alaska suurima ajaloolise püsiasunduse Barrow' lähistel, kus pesitseb mõnisada hahapaari.

Kirjuhaha asurkonna häving jätkub

Üha hoogustuv inimtegevus kirjuhaha pesitsusaladel on viinud liigi hävingu äärele. Inimasulate lähedusse sigineb rohkesti röövloomi ja ka inimesed ise häirivad lindude pesitsust. Eriti halb on olukord Alaskas. Siberis on koguni lubatud nendele lindudele jahti pidada. Praegu ei suuda kirjuhaha madal sündimus suhteliselt suurt suremust kompenseerida.

Kõige olulisemaks populatsiooni taandarengu põhjuseks peetakse röövluse kasvu: polaarrebaste ja suurkajakate arvukus on suurenenud. St. Peterburgi teadlase Diana Solovjova uurimused Leena jõe deltaalal on näidanud, et kuigi linnud pesitsevad igal kevadel, õnnestub see neil vaid iga kolme-nelja aasta tagant. Edukalt väljahautud pojad on pigem erand kui reegel. 1993. aastal koorusid jaanipäeva paiku munetud keskmiselt kuuemunalistest kurnadest pojad vaid igas viiendas pesas, kahel järgneval suvel aga ei leitud ühtegi koorunud pesakonda. Röövloomad jahivad ka koorunud poegi. Uurijad on märganud kummalist seost lemmingute arvukuse ja kirjuhaha pesitsusedukuse vahel. Nimelt asuvad ännid (suured röövkajakad) lemmingurohketel aastatel arvukalt pesitsema ning kirjuhahad saavad nende territooriumil samuti turvalisemalt sigida. Väljaspool pesitsusala on kirjuhaha pojad ännide saakobjekt.

Talvel kimpus õlikatkuga

Euroopa talvituspaikades on üha tõsisem oht naftareostus. Naftalekke tagajärjel hukkunud linde on leitud Norras ja Leedus. Leedu ornitoloogid on mures planeeritava Butinge naftaterminali pärast: see rajatakse mõne kilomeetri kaugusele kirjuhahkade põhilisest toitumisalast [3]. Koola poolsaarel, kus talvitab vähemalt pool Euroopa kirjuhaha talvisest asurkonnast, on Norra uurijate andmeil sadamalinnade akvatoorium pahatihti kaetud naftakihiga. Ka meie vetes pole linnud õlikatku eest kaitstud, sest üha enam laieneb naftatransiit Soome lahe sadamatest. Ohtu suurendab liigi harukordne seltsingulisus: näiteks on Lääne-Saaremaal mitmel korral nähtud mitmetuhandelisi salku. Siinkohal on sobiv meenutada, et looduskaitse seisukohalt peavad laevaomanikud ja transiitfirmad mõtlema eelkõige õnnetusi ennetavatele abinõudele. Kui nafta satub merre, on kahjud korvamatud. Kogu maailma telekanaleis küllaltki sageli näidatav päästeaktsioon – lindude puhtakspesemine – on vaid maksumaksja raha raiskamine. Põhja-Ameerika teadlaste uurimuste järgi on need merelinnud siiski hukule määratud: nende suremus on olenevalt liigist 5–100 korda suurem kui tavaliselt [2]. Kohati võib kirjuhahkasid ohustada ka rannakalapüük. Kalapüünistes lämbunud linde on leidnud Norra ja Eesti kalamehed. Kahjuks jääb enamik niisuguseid juhtumeid arvele võtmata.

Mida saame teha?

Meie looduskaitsjate vastutus veelindude seisundi eest on väga suur. Näiteks antud loo kangelase Euroopa asurkonnast võib Eesti randades talvitada kuni viiendik. Kahjuks ei ole praegu kirjuhaha ja mitmete teiste merelindude kaitse tõhusalt korraldatud.

Rahvusvahelistest lepingutest oleks eriti palju abi Bonni konventsioonist, mis käsitleb rändliikide kaitset. Paraku ei peeta seda kokkulepet Eestis kuigi tähtsaks. Olukorda saaks veidi parandada, kui paremini rakendada Ramsari konventsiooni – ülemaailmselt tähtsate märgalade kaitse kokkuleppet. Ent selles lepingus on märgaladeks defineeritud kuni 6 m sügavused veelised või poolveelised alad. Kirjuhahad sellisest matemaatikast eriti lugu ei pea ja ületavad talviti seda sügavusjoont. Helsinki konventsiooni (Läänemere kaitse kokkulepe) sekretariaat on seni tundnud vaid leiget huvi merelindude vastu. On jäänud mulje, et linde peetakse justkui ökosüsteemist lahutatud komponendiks, keda on lihtsalt kena vaadata. Nõutult kiikan Eesti punasesse raamatusse. Selgub, et see käsitleb vaid kodumaiseid liike. Ei oskagi seletada, miks see hea rahvusvaheline algatus on praktilise looduskaitse jaoks tähtsust minetamas.

Ka teisi võimalusi kirjuhahka kaitsta pole täiel määral kasutatud. Kahetsusväärselt on enamik kirjuhaha talvituspaiku jäetud välja Vilsandi rahvuspargi piiridest, mida hiljuti korrigeeriti. On muidugi naiivne arvata, et abstraktsed piirid ja keelud suudaksid ohustatud liike päästa. Ju peab inimene edaspidi oma suurejoonelisi plaane tehes arvestama ka teiste olenditega.

Mullu Kuressaares toimunud rahvusvahelise nõupidamise väljundina saab sel kevadel valmis kirjuhaha kaitse- ja uurimisprogramm kogu liigi levila ulatuses. Eesti uurijad peavad samalaadse tegevuskava esitama järgmisel aastal. Programm määratleb kirjuhaha uurimise ja kaitse Eestis 3–5 aasta jooksul. Et kaitsemeetmeid kavandada ja rakendada, peab enne hankima täpsemat teavet kirjuhaha talvitusaladel. Eriti huvitab liigieksperte noorte ja vanalindude osakaal kirjuhaha talvitussalkades, sest asurkonna vananemine näitab tema kasinaid väljavaateid tulevikus. Eestis kavandatakse ka rahvusvahelisi projekte kirjuhahkade märgistamiseks nii jalarõngastega kui ka satelliitsaatjatega selgitamaks liigi salapäraseid rändeid kolmel kontinendil.

KIRJANDUS:

1. P e t r a i t i s, A., 1991. Stellers Eider Polysticta stelleri at the Lithuanian Baltic coast in 1969 to 1991. Acta Ornithologica Lituanica, 4.
2. S h a r p, B. E., 1996. Post-release survival of oiled, cleaned seabirds in North America. Ibis 138, 2.
3. Z h a l a k i a v i c i u s, M. etc. 1995. Bird Migration Wintering in Lithuania. Acta Zoologica Lituanica. Ornithologia, 2.

 


Tekst: © Andres Kuresoo
/Eesti Loodus, 4, 1997/