Üht-teist väikeste lindude talvisest lisatoitmisest
Toomas Jüriado, EOÜ

KAS LINDUDE TALVIST TOITMIST ON ÜLDSE VAJA?

* Mõnel pool maailmas on lisatoitmine muutunud populaarseks esmajoones seetõttu, et lihtsalt põnevaid vabalt elavaid linde oma maja lähistel hoida.

* Meie laiuskraadil on lisatoitmine tõesti oluline, mõne liigi jaoks mõnel talvel elu ja surma küsimus. Maailma linnumehed on asja spetsiaalselt uurinud ja leidnud, et see viib talvist tiivuliste suremust oluliselt alla. Isegi tõesti lisatoitmine, vaid väikese, kaugeltki mitte kõiki vajadusi katva toiduvaru igapäevane juurdeandmine tagab ellujäämise protsendi kahekordse tõusu.

Näiteks on Soomes rasvatihaseid talviti hoopis karmimale kliimale vaatamata poole rohkem kui Eestis ja sealsed talilinnu-uurijad on veendunud, et selle nähtuse põhjus on just regulaarne lisatoitmine. Põhjanaabrite juures pannakse primaarse energiaallika peki kõrval toidumajadesse ka mitmesuguseid pähkleid, seemneid, vitamiinilisandeid; lühidalt - lindudel on täisväärtuslik toit olemas kogu talve jooksul.

* Eriti vajalik on lindude järjekindel toitmine lumerohketel pakaselistel talvedel, aga samuti sulade järel, mil puud kattuvad jääga.

* Lindude toitmist tuleks alustada juba hilissügisel, mitte siis, kui käes on juba täielik näljaaeg. Siis ei leia enamik linde söögiplatse enam kätte ja hukkub ikkagi.

* Talvine lindude toidumaja võib pakkuda meile endile toreda tunde, et oleme midagi head teinud. Ja lisaks võime veeta mõnegi põneva hetke, kui meil on silma ja viitsimist lindude askeldamist tähele panna ja sellele ka omapoolset inimkeskset seletust või mõtestatust lisada.
 
 

KUS LINDE TOITA?

* Otstarbekas on linde toita just spetsiaalses toidumajas või -laual, mitte raputada toitu lihtsalt aknalauale. Esiteks võivad linnud toidu pärast tungeldes vastu akent lennata ja endale haiget ja vigagi teha. Teiseks - toit ei jää igavesti linnu kõhtu... Niiviisi muutub aknalaud inetuks, samuti võib ta saada lindude seas haiguste levitajaks: näiteks vineerpõhjaga toidumaja on hoopis lihtsam puhtana hoida kui värvitud plekist, võib-olla ka lume ja jääga kaetud aknalauda.

* Toidulaud (joonis 1) on ülevalt kaitstud katusega ja külgedele soovitavalt klaasakendega, et tuul ja tuisk ei saaks toitu ära puhuda.

* Toidumaja (joonis 2) sobiv kõrgus on 2 - 2,3 meetrit, läbimõõt 90-100 sentimeetrit.

* Kindlasti tuleb jälgida, et toituvate lindude juurde poleks vaba juurdepääsu kassidel.

* Metsamehed võiksid rajada söödaplatse ka metsas, kus seda külastaksid sellised liigid, kes tavaliselt inimasulate juurde ei tule.

* Söötmiskohti ei maksa rajada liiga tihedasti, muidu võõrutame linnud nende loomuliku toidu juurest eemale. Ka talvel tuleb anda neile võimalus loodusest toitu otsida, et valmistada neid ette kevadeks, mil me lisasöötmisest loobume. Kumari andmeil on paras üks toiduplats 25 ha aiapindala ja 100 ha metsapindala kohta.
 
 

KUIDAS KOOSTADA TOIDUKAARTI?

* Sobivasse kohta riputatud pekitükk on üks kõige tulusamaid ja käepärasemaid viise: kõige hädalisem energiavarutäiendus on niiviisi olemas.

* Parem on segada kaerahelbeid või hirssi sularasvaga, eelistatult searasvaga - sünteetilisi toidurasvu ei maksa lindudele pakkuda. Laseme sellel segul soojas natuke seista, et rasv jõuaks teradesse imbuda, - ja kurname üleliigse rasva pealt ära. Sellist toitu võib korraga rohkem valmis teha, sest näiteks väikestes karbikestes saab teda jahedas kohas kenasti alal hoida. Soojas muidugi tikub rasv rääsuma.

* Pakkuda võib ka veidi hakkliha, parem rasvast sealiha, mis niisama kergesti ära ei külmu. Kui hommikuse töölemineku ajal väljas juba valge, on just paras hetk toidumajja selline pisike maiuspala poetada. Muidugi ei maksa siingi liialdada - terve pakk hakkliha külmuks lihtsalt läbi ja rõõmu võib sest tõusta vaid varestele või rähnidele, kes tugeva nokaga sealt mõne pala kätte saavad.

* Kindlasti tasub toidukaarti täiendada igasuguste pähklitega. Muu hulgas sobivad ka poes müügil olevad tegelikult eksootilistele toalindudele mõeldud linnutoidud. Selles segus on erinevaid seemneid ja vahel ka vitamiine, nii võib ta olla teie valmistatust mitmekesisem ja kasulikum.

* Vältida tuleb soolapähkleid. Soolagi on lindudele veidi vaja, aga liiga suur kogus soola tekitab janu. Siis tuleb süüa lund - ja selle ihus sulatamisele kulub kallilt käes ihusooja.

* Otse vee väljapanekust enamasti head ei tõuse - väikeses nõus tikub see kiiresti külmuma, suurde võivad linnud aga ka suplema tikkuda ja siis külmuvad linnu suled jäässe ning tagajärjeks on linnu hukkumine.
 
 

OLULINE ON TOITMISE REGULAARSUS

* Kui te panete toitu välja kindlatel kellaaegadel, siis harjuvad linnud sellega ära ja kui te vahel mõne minuti hilinete, võite märgata teid juba ootavaid ehk ivake närvilisigi linde. Nii pole karta, et toit lihtsalt vedelema jääb, lund täis tuiskab või tuul ta laualt minema puhub.

* Eriti halb on see, kui me toitmise harjunud paigas ühel hetkel lihtsalt ära lõpetame. Asi pole selles, et linnud ei oskaks pärast toitu hankida. Aga nad panustavad liiga palju aega ootamisele ja teie peale lootmisele ning pärast võib toitumistunde napiks jääda.

* Iseasi on lindude võõrutamine - järjest kasinama toiduvaru väljapanek. Just nii tuleks käituda kevadel, sest ka siis võib järsk lisatoitmise lõpetamine saatuslikuks saada, eriti kui soojade ilmade vahele tuleb mõni pakaseline öö. Aga pakutava toiduhulga järk-järguline vähendamine tuletab lindudele meelde vaadata, kas soe pole teie õunapuudele juba kahjureid peesitama meelitanud...

Teksti koostamisel on kasutatud E. Kumari raamatut "Kuidas vaadelda linde" (Tln., 1963) ja raadiointervjuud Jaanus Eltsiga

Varamu