Aul

Aul nagu ka paljud teised arktilised veelinnud on merekeskkonna indikaatorliik, kes aitab peegeldada Läänemere seisundit. Kuigi avameri moodustab Eesti looduskeskkonnast väga suure osa, on varasemate aasta lindude hulgas olnud merelinde vaid kaks korda – luiged (2007) ja tuttpütt (2020). See on ka üheks pealmiseks põhjuseks, miks Eesti Ornitoloogiaühing just auli tänavuse aasta linnuks valis.

Kui võrrelda Eestis kohatavaid arktilisi veelinde, siis eristub aul neist selgelt. Aul on eranditult Läänemerel talvitav liik, kes veedab siin suurema aja oma aastaringist ehk ligikaudu kaheksa kuud aastas. Aulile pööratakse suur tähelepanu ka rahvusvaheliselt, kuna liigi arvukus maailmas langeb hoogsalt ja selle peatumist ei ole hetkel näha. Seetõttu on aul lisatud ülemaailmselt ohustatud linnuliikide nimekirja ning kantud IUCN-i punasesse nimekirja ohualti liigina. Auli kaitseks koostati juba aastaid tagasi rahvusvaheline auli kaitse tegevuskava, mis hõlmab Lääne-Siberi ja Põhja-Euroopa ning Gröönimaa ja Islandi asurkondade kaitset (Cranswick, P.A., 2015).

Üldiseloomustus

Aul (Clangula hyemalis) on hakisuurune sukelpart, kelle sulestiku värvus sõltub aastaajast ja linnu soost. Isaslinnu tunneb ära niitjalt pikenenud keskmiste sabasulgede järgi, mida võib õigusega pidada liigi isaslinnu diagnostiliseks tunnuseks. Ka on puhkesulestikus isaslinnul pea ja kael valged ning põsel iseloomulik pruun laik. Tavaliselt näeme Eesti vetes sellise sulestikuga linde askeldamas talvisel ajal, kuid kevade poole ei ole haruldased ka tavapärasest tunduvalt tumedamas suvesulestikus linnud. Emaslinnu sulestik on isenditi väga erinev ning noorlindude ja erinevates sulgimisastmetes lindude määramine ei ole kerge.

Talverüüs isane auli vanalind. Foto: Uku Paal
Suvesulestikus auli emaslind (ilmselt 2a). Foto: Uku Paal
Auli esimese aasta isaslind. Foto: Uku Paal
Auli isaslind suvesulestikus. Foto: Uku Paal

Auli tiivad on üsna kitsad ja teravatipulised ning üleni tumedad. Tiivalöögid on kiired ning lend sujuv. Aule iseloomustab kõlav ja meloodiline laul, mis on just rannarahvale tuttav – ah-aa-aulik, ah-aa-aulik. Kohalolust annab aul oma kõlava lauluga teada jaanuari keskpaigas, kui algab aulide pulmamäng.

Laul

Laul (mitu lindu)

Nii nagu nimi aul, on ka tema rahvapärased nimed alguse saanud linnu omapärase häälitsuse järgi. Üks enim levinud auli rahvapäraseid nimetusi on kõvakael, mis tuleb otseselt tema häälest “kõva kaula” (Hiiemäe 2016). Märt Mäger kirjutab: “Auli häälitsemist võib enam või vähem selgesti ära tunda nimetustes nagu aul, haul, oul, aulis, aulik, aur, haakaul, kaul, aavik ja aulibe. Peipsi kandis hüütakse aga auli jääpardiks (Mäger 1994).”

Auli emane noorlind (2a) ja isaslind lennus. Foto: Uku Paal

Sukelpardile omaselt hangib aul toitu sukeldudes veekogude põhjast – seepärast nimetatakse teda bentosetoiduliseks veelinnuks. Auli toiduks on peamiselt koorikloomad ja limused, mida ta oma väikese ning lühikese nokaga hangib, kuid ära ei põlga ta ka väikeseid möödaujuvaid kalu. Nii nagu kõikidel põhjast toituvatele veelindudele on ka aulile oluline veekogu sügavus, mis seab kindlad piirid toidu hankimisele. Kuigi aulid on võimelised sukelduma kuni 60 meetri sügavusele, eelistavad nad siiski toitumisaladena oluliselt madalamaid merealasid ehk meremadalikke.

Toiduotsingul aulid: Foto: Uku Paal

Loe lisaks:

  • Hiiemäe, M. (2016). Väike linnuraamat rahvapärimusest. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 27-28.
  • Mäger, M. (1994). Linnud rahva keeles ja meeles. Tallinn, Koolibri. 268-269.
  • Ellermaa, M., Linden, A. (2020). Sügisränne Põõsaspeal 2019. aastal. Hirundo 2020, 33 (1), lk 1–29.
  • Elts, J.; Leito, A.; Leivits, A.; Luigujõe, L.; Nellis, R.; Ots, M.; Tammekänd, I. ja Väli, Ü.; (2019). Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo 2019 32 (1) 1-39.
  • Härms, M. (1927). Eesti linnustik. Kodumaa lindude määramise tabelid. Süstemaatiline ülevaade ja elu-olu kirjeldus. K./Ü. “Loodus”, Tartus. Lk 218.
  • Kontkanen, H. (1995). Visual observations of the spring migration of arctic waterfowl along the western coast of Estonia in 1993. – IWRB Seaduck Research Group Bulletin No5, November 1995, p. 19–24.
  • Luigujõe, L., Auniņš, A. 2016. Talvitavate veelindude rahvusvaheline lennuloendus – 2016. Seirearuanne. Eesti Maaülikool, Tartu-Riia, 85 lk.
  • Luigujõe, L., Auniņš, A. 2021. Talvitavate veelindude rahvusvaheline lennuloendus – 2021. Seirearuanne. Eesti Maaülikool, Tartu-Riia, 80 lk.
  • Pettay, T. (ed.) (1998). Lintuhavaintoja Virossa 1990–1997. Viron lintuseura – Estonian Birding Society r.y., Helsinki.
  • Rusanen, P. (1995). Observations of arctic waterfowl migration from Puhtu, on the western coast of Estonia in May 1992. – IWRB Seaduck Research Group Bulletin No5, November 1995, p. 14–18.
  • Wetlands International (2002). Waterbird Population Estimates. Third Edition, Wetlands International Global Series No. 12, Wageningen, The Netherlands.
  • Wetlands International (2018). Warterbird Population Portal.
  • Desholm, M., Kahlert, J. (2005). Avian collision risk at an offshore wind farm. Biology Letters, 1, 296-298.
  • International Single Species Action Plan for the Conservation of the Long-tailed Duck.
  • IUCN Punane nimestik.
  • BirdLife Data Zone.
  • IUCN SSC Duck Specialist Group.
  • Trends of Long-tailed Duck.