VASTASSEIS kevadises metsas

 Ann Marvet, Eesti Loodus

Ma olen elu, kes tahab elada
keset elu, kes tahab elada

(Albert Schweitzer “Kultuur ja eetika”, 1984, lk. 265)

 Just sellest Albert Schweitzeri mõtteterast võiks lähtuda vaidluses, mis on puhkenud metsatöösturite ja looduskaitsjate vahel. Ei, aukartus elu ees ei keela inimesel tappa kärbestki... Niisugune mulje võib olla Schweitzeri filosoofiast vaid neil, kes pole kordagi püüdnud sellesse süveneda. Elu, kes tahab elada, hõlmab ka inimest. Mõistmine ja usaldus, mis meid praegusel hetkel kõige otstarbekamalt kokku liidavad ja mis annavad meile nii suure võimu olude üle kui võimalik, on olemas ainult siis, kui kõik võivad kõikide juures eeldada aukartust teise inimese eksistentsi ees ning arvestamist tema materiaalse ja vaimse heaoluga seestpoolt tuleneva mõttelaadina. (Samas, lk. 289)

Niisiis, elada tahavad kõik – ussikesest metsakõdus kuni kotkapojani puuladvas, marjulisest metsalangetaja ja puiduärimeheni. Aastasadu on nende vahel valitsenud rahu, sest elukorraldus ise võimaldas seda.

Metsa langetati ikka talvel, sest siis oli põllutööde vaheaeg. Talvetardumuses langetatud puu oli kuivem ja ei läinud kiiresti riknema, külmunud maa ja kaitsev lumevaip jätsid puutumata mulla, alustaimestiku ning põhiosa muustki metsaelustikust.

Olud on muutunud. Sageli käib elu nüüd nii, et ühed tegelevad põllu ja teised metsaga (ning mõlemad otsivad rakendust aasta ringi). Puidu kuivusaste ja vastupidavus mädanikele pole vähemalt suurematele ettevõtjatele enam probleem – nende käsutuses on võimsad kuivatid ja keemilised tõrjevahendid (mõistagi tõstab täiendav töötlemine puidu omahinda!). Ent metsateed ja -muld ning kogu elustik kannatavad rohkem kui kunagi varem. Mis on hobuse- ja ree(vankri)jälg nüüdsete raskete metsaveomasinate kõrval! Kas saab võrrelda kunagiste saemeeste põhjustatud häireolukorda uinuvas metsas praeguste häälekalt jõuravate masinate tekitatud paanikaga pesitsus- ja poegimiskuudel? Mis puutub asja inimlikku külge, siis siingi ilmneb suur erinevus: kui kunagine saemees nägi sageli neid õnnetusi, mida ta tahtmatult põhjustas (näiteks purustatud pesa, hukkunud linnupojad), siis tänapäevase moodsa masina kabiinis kange liigutav inimene seda enamasti ei märka, järelikult sellele ka ei mõtle.

Niisiis on üsna mõistetav, et kevadsuviste raiete vastu astusid eelkõige eluslooduse kaitsjad. Veel ei ole oma muredega välja tulnud inimesed, kes kevadise põhjatu pori ajal pahupidi pööratud pinnase tõttu kaotavad aastakümneteks võimaluse saada neist paigust lisaelatist marju-seeni korjates. Veel pole välja arvestatud, millist majanduslikku kahju tekitavad niigi vaestele valdadele teede lagunemise aegu liikuvad rasked veomasinad...

Probleemi olemasolu ei eita ka puiduvarujad ise. Ent enamik neist pole senini näidanud valmidust lahendusi otsivaks mõttevahetuseks. Siiski-siiski...

Mullu suvel tunnistas ajakirjanikele Paldiski Põhjasadamas tegutseva puidu väljaveo firma StoraEnso esindaja, et neil ei lööks jalgu alt hästi läbi mõeldud uus töökorraldus, mille kohaselt kevadsuvekuudel palgikoormaid ei tule: puhkeseisundis langetatud puu ei rikne kiiresti, nii et laoplatsile talvel veetud puitu võiks eksportida südasuveni.

Mullu sügisel kohtusid samad ajakirjanikud Suure-Jaani lähistel Eesti suurima erametskonna Maa ja talu esindajatega. Küsimusele, kuidas nad suhtuksid raietööde peatamisse kevadsuvekuudel, saime vastuseks: Maa ja talu ongi juba kavandanud vähemalt lageraie peatamise kevadsuveks, et pühenduda sel ajal metsaistutusele ning kultuuride hooldamisele.

Niisiis – seeme juba idaneb. Andkem talle kasvuruumi. Ja laskem veel kord öelda ka Albert Schweitzeril (keele sünnist, muide, möödub tänavu 125 aastat): Ainult aukartus elu ees võib anda mõõdupuud majanduslikule õiglusele, mille vaimus me peame omavahel asju ajama.(Samas, lk. 289)

Mõlemad siin järel sõnasaajad, teine teisel pool “rindejoont”,  väljendavad kokkuleppetahet. See annab lootust nii metsaelanikele kui ka -langetajaile.