Kevadsuvised raied ja metsatööstus

 Antti Pae,

Eesti Metsatööstuse Liidu tegevdirektor

Kui piirame toorme kättesaadavust veel nelja kuu võrra, siis jääb kasulikku tööaega kõigest seitse kuud. Eesti ei ole naftariik, et võiks endale sellist luksust lubada.

Metsa- ja puidutööstus on üks väheseid kohalikule toormele tuginevaid tööstusharusid Eestis. Ajal, mil kogu tööstusliku tootmise olukord jätab meil natuke soovida, on metsa- ja puidutööstus ainsana suutnud tootmismahte ja investeerimistempot pidevalt suurendada ning jätkab seda ka edaspidi.

Samas pole võimalusi sisemaise koguprodukti kasvuks just palju: ida-lääne transiit on küll lootustandev ja ahvatlev, kuid sõltub liiga palju poliitilistest tõmbetuultest; teenindus oleneb peaasjalikult turismist, kuid Eesti ei ole paraku mingi suur turismimagnet; teadusmahukad uuringud, mis looksid aluse omamaisele kõrgtehnoloogiat rakendavale tööstusele, nõuavad meile praegu üle jõu käivaid investeeringuid. Seega, kui tahame parandada inimeste elujärge, peame arendama ekspordile suunatud tootmist.

Lähtudes 1990. aastate algul välja kuulutatud liberaalse majanduse põhimõtetest, on enamik metsatööstureid paigutanud teenitud kasumi puidu edasisse töötlusse, võttes endale nii rahariski kui ka sotsiaalse vastutuse. Esialgu tehti kulutusi, et viia metsavarumine ja saematerjali tootmine tänapäeva tasemele ja muuta keskkonnasõbralikuks, nüüd on sihikul plaadi-, vineeri- ja tselluloositööstused.

On ilmselge, et peaksime rakendama oma metsast saadava puidu täispikka töötlemistsüklit – alates puu langetamisest ja lõpetades tavatarbijale mõeldu (paber, mööbel jne.) tootmisega. Kui metsa majandamisel võime arvestada 80–100-aastase tsükliga, siis tootmisettevõtte täisring kestab 12 kuud, millest üks kulub tavaliselt puhkusteks. Kui piirame toorme kättesaadavust veel nelja kuu võrra, siis jääb kasulikku tööaega kõigest seitse kuud. Eesti ei ole naftariik, et võiks endale sellist luksust lubada.

Nelja kevadsuvekuu raiemaht ulatub ligikaudu 1,4 miljoni tihumeetrini (lõpp- ja harvendusraied kokku 8400 hektaril). Piirangute kehtestamise korral tuleks need tihumeetrid varuda ülejäänud kuudel, samuti tähendaks see sundpuhkuste pikenemist, infrastruktuuri ettevõtete (sadamad, transport) sundseiskumist jne. Kuid tegelik olukord on veel kurvem – Eesti Metsatööstuse Liidu liikmete seas läbi viidud küsitlus näitab, et sellise piirangu jõustumine ilma kolmanda poole, s.t. riigi kompensatsioonita viib pankrotti enamiku varumisfirmasid ja saeveskeid, jättes vee peale valdavalt väliskapitalile toetuvad firmad. Nõnda tekkiv tugev monopoolne surve kahandaks tugevasti metsaomaniku sissetulekuid ning ühtlasi ka riigile laekuvaid makse. Kokkuvõttes tähendaks see, et kapital liigub metsasektorist minema (mida suuremad investeeringud, seda suuremad kaotused).

Et lindude häving kevadsuvise raie tõttu on mõneti pseudoprobleem, seda näitab lihtne rehkendus: võttes aluseks Skandinaavia maade arvutused ning taandades need Eesti oludele, võime öelda, et raiete tagajärjel hukkub meil igal aastal ligikaudu 13 000 lindu. Kui võrdleme seda muu inimtegevuse tagajärjel hukkunute arvuga (jällegi taandades Skandinaavia andmed Eesti oludele, sedapuhku elanike arvu järgi), siis veendume, et arvud on hoopis suuremad: koduloomad hävitavad aastas 1,7 miljonit lindu, autode tõttu hukkub 1,7–3,4 miljonit jne. Võib ju arvata, et need andmed on ligikaudsed, kuid vähemalt suurusjärgud ei tohiks olla ekslikud.

Algatus peaks olema suunatud kuidagi teisiti. Selle asemel, et üht ja ainsat tõde uskudes taotleda tööstust suretavat keeldu (mis pealegi hõlmab ainult murdosa metsadest: H. Tulluse andmeil tehakse lageraiet igal aastal ainult poolel protsendil metsade pindalast), võiks hoopis alustada näiteks majanduslike mehhanismide juurutamisest, vähendamaks suurte veokite arvu (mis peaks eriti päevakohane olema Eesti metsade õhusaastatusest tuleneva eelviimase koha taustal Euroopas) ning mõjutaks ka lindude heaolu.

Ma ei usu, et tahame muuta kogu Eesti puutumatuks reservaadiks, kuhu oma looduse ekspluateerimise ja hävitamise arvel rikastunud lääneriikide inimesed saaksid tulla kadunud aegu taga õhkama. Loodusvarade otstarbeka kasutamise üle tasub ja tuleb vaielda, aga seda tehes peaksime arvestama kogu ühiskonna huve ning otsima kompromisse. Usun, et tekkinud probleemi saab lahendada äärmuslikke vahendeid kasutamata. Keelata ja käskida pole mingi kunst, tõeline kunst on saavutada kokkulepe.