Kevadsuvised raied ja
metsatööstus
Antti Pae,
Eesti Metsatööstuse Liidu tegevdirektor
Kui piirame toorme kättesaadavust
veel nelja kuu võrra, siis jääb kasulikku tööaega kõigest seitse kuud. Eesti ei ole
naftariik, et võiks endale sellist luksust lubada.
Metsa- ja puidutööstus on üks väheseid
kohalikule toormele tuginevaid tööstusharusid Eestis. Ajal, mil kogu tööstusliku
tootmise olukord jätab meil natuke soovida, on metsa- ja puidutööstus ainsana suutnud
tootmismahte ja investeerimistempot pidevalt suurendada ning jätkab seda ka edaspidi.
Samas pole võimalusi sisemaise
koguprodukti kasvuks just palju: ida-lääne transiit on küll lootustandev ja ahvatlev,
kuid sõltub liiga palju poliitilistest tõmbetuultest; teenindus oleneb peaasjalikult
turismist, kuid Eesti ei ole paraku mingi suur turismimagnet; teadusmahukad uuringud, mis
looksid aluse omamaisele kõrgtehnoloogiat rakendavale tööstusele, nõuavad meile praegu
üle jõu käivaid investeeringuid. Seega, kui tahame parandada inimeste elujärge, peame
arendama ekspordile suunatud tootmist.
Lähtudes 1990. aastate algul välja
kuulutatud liberaalse majanduse põhimõtetest, on enamik metsatööstureid paigutanud
teenitud kasumi puidu edasisse töötlusse, võttes endale nii rahariski kui ka sotsiaalse
vastutuse. Esialgu tehti kulutusi, et viia metsavarumine ja saematerjali tootmine
tänapäeva tasemele ja muuta keskkonnasõbralikuks, nüüd on sihikul plaadi-, vineeri-
ja tselluloositööstused.
On ilmselge, et peaksime rakendama oma
metsast saadava puidu täispikka töötlemistsüklit alates puu langetamisest ja
lõpetades tavatarbijale mõeldu (paber, mööbel jne.) tootmisega. Kui metsa majandamisel
võime arvestada 80100-aastase tsükliga, siis tootmisettevõtte täisring kestab 12
kuud, millest üks kulub tavaliselt puhkusteks. Kui piirame toorme kättesaadavust veel
nelja kuu võrra, siis jääb kasulikku tööaega kõigest seitse kuud. Eesti ei ole
naftariik, et võiks endale sellist luksust lubada.
Nelja kevadsuvekuu raiemaht ulatub
ligikaudu 1,4 miljoni tihumeetrini (lõpp- ja harvendusraied kokku 8400 hektaril).
Piirangute kehtestamise korral tuleks need tihumeetrid varuda ülejäänud kuudel, samuti
tähendaks see sundpuhkuste pikenemist, infrastruktuuri ettevõtete (sadamad, transport)
sundseiskumist jne. Kuid tegelik olukord on veel kurvem Eesti Metsatööstuse Liidu
liikmete seas läbi viidud küsitlus näitab, et sellise piirangu jõustumine ilma
kolmanda poole, s.t. riigi kompensatsioonita viib pankrotti enamiku varumisfirmasid ja
saeveskeid, jättes vee peale valdavalt väliskapitalile toetuvad firmad. Nõnda tekkiv
tugev monopoolne surve kahandaks tugevasti metsaomaniku sissetulekuid ning ühtlasi ka
riigile laekuvaid makse. Kokkuvõttes tähendaks see, et kapital liigub metsasektorist
minema (mida suuremad investeeringud, seda suuremad kaotused).
Et lindude häving kevadsuvise raie tõttu
on mõneti pseudoprobleem, seda näitab lihtne rehkendus: võttes aluseks Skandinaavia
maade arvutused ning taandades need Eesti oludele, võime öelda, et raiete tagajärjel
hukkub meil igal aastal ligikaudu 13 000 lindu. Kui võrdleme seda muu inimtegevuse
tagajärjel hukkunute arvuga (jällegi taandades Skandinaavia andmed Eesti oludele,
sedapuhku elanike arvu järgi), siis veendume, et arvud on hoopis suuremad: koduloomad
hävitavad aastas 1,7 miljonit lindu, autode tõttu hukkub 1,73,4 miljonit jne.
Võib ju arvata, et need andmed on ligikaudsed, kuid vähemalt suurusjärgud ei tohiks
olla ekslikud.
Algatus peaks olema suunatud kuidagi
teisiti. Selle asemel, et üht ja ainsat tõde uskudes taotleda tööstust suretavat
keeldu (mis pealegi hõlmab ainult murdosa metsadest: H. Tulluse andmeil tehakse lageraiet
igal aastal ainult poolel protsendil metsade pindalast), võiks hoopis alustada näiteks
majanduslike mehhanismide juurutamisest, vähendamaks suurte veokite arvu (mis peaks eriti
päevakohane olema Eesti metsade õhusaastatusest tuleneva eelviimase koha taustal
Euroopas) ning mõjutaks ka lindude heaolu.
Ma ei usu, et tahame muuta kogu Eesti
puutumatuks reservaadiks, kuhu oma looduse ekspluateerimise ja hävitamise arvel
rikastunud lääneriikide inimesed saaksid tulla kadunud aegu taga õhkama. Loodusvarade
otstarbeka kasutamise üle tasub ja tuleb vaielda, aga seda tehes peaksime arvestama kogu
ühiskonna huve ning otsima kompromisse. Usun, et tekkinud probleemi saab lahendada
äärmuslikke vahendeid kasutamata. Keelata ja käskida pole mingi kunst, tõeline kunst
on saavutada kokkulepe.
|