ARVAMUS

Nüüdisaegne metsamajandus tänu uuele tehnikale on võimeline teostama metsade raiet ja koondama materjali igal aastaajal, isegi suurvee perioodidel ja sügavas lumes. Inimene saab teha tööd ka sääskede summas ja paukuvas pakases, kui makstakse hästi. Raha ees kaotab tõelise tähenduse mets kui eriline väärtus ja meie elu keskkond. Räägitakse liigilisest mitmekesisusest ja säästliku arengu põhimõtetest, antakse samas kirves kätte raietöölistele ja mõttes loetakse kopikaid, mida vahendajate armust saavad ka metsapoliitika tegelikud elluviijad. Eesti maa ja metsa peaks kuulama eestlastele selliste põhimõtete alusel, et ta ei peaks maa väljaostmiseks metsa maha müüma ja mets ei tohiks kuuluda neile, kes ei soovi olla selle peremehed ja selle kohe ülesostjale maha müüvad. See on kuridegevus kogu eesti rahva vastu, ja seda soodustab meie seadusandulus.

Mets on meie tähtsaim ressurss, ja see on meie rahvuslik rikkus:"Eesti loodusvarad ja loodusressursid on põhiseaduse järgi rahvuslik rikkus ja seda tuleb kasutada säästlikult". Mets on osa meie keskkonnast ja selle kasutamine peab olema kooskõlas keskkonnakaitse ja looduskaitse põhimõtetega.

Kaasaegne metsa ülestöötamise tehnika võimaldab kaotada sesoonsuse metsatööstuses, kuid loodus ja elustik ei saa lubada endale seda luksust ega ignoreerida aastaaegade rütmi, mis on põhjuslikult välja kujundanud loomade sigimistsüklid ja taimestiku fenoloogilised iseärasused. Neid looduse iseaärasusi ja loomade ning taimede sesoonsusest sõltuvaid tsükeid ei ole arvestanud nüüdisaegne Eesti majandus. See ei ole niivõrd harimatus kui ahnus ja hoolimatus elu vastu, peremehetunde ja vastutuse puudumine tulevaste inimpõlvede ja oma rahva ja rahusriigi ees.

Vegetatsiooniperioodi aegne metsaraie on üks julmemaid hävitusaktsioone elu vastu, sest see toimub elu ärkamise, arengu ja küpsemise perioodil. Siis on haavatav pinnas, taimkate ja kogu piirkonna elustik. Kevad ja suvi on sigimisperiood enamustel imetajaliikidel (karu sünnitab talvel), mistõttu on need liigid seotud oma elupaikadega, urgude ja pesadega. Paljud pisiimetajad ei pääse suvel tehnika poolt põhjustatud pinnase deformeeriva mõjude eest ja hukkuvad, taoline mõju on oluliselt väiksem talvel. Metsatööde käigus hävib paratamatult suur osa nii metsa alustaimestikust ja loomastikust, kuid selle hävitav toime on mitme kordselt suurem suvel ja on eriliselt suur pehmetel pinnastel ja sademete rohketel aastatel.

Tehnika poolt põhjustatud pinnase erosioon on mitmeid kordi suurem suviste metsatööde korral, kui see on talvel, ja selle tagajärjed on katastroofilised paljude väikeste vooluveekogude elustikule, sest metsatööde ja metsakuivenduse kraavide kallaste erosioonist tulenev setete koormus põhjustab paljude veeloomade, esmajoones karpide ja jõevähi asurkondade hävimise ja veekogude põhjareljeefi eriilmelisuse vähenemise. Setete ülemääraselt suur koormus ning ulatuslik mõju veeökosüsteemidele on maaparanduse ja metsa- ning põllumajandusliku tegevuse otsene tulemus.

Metsatööstus ei peaks orienteeruma plaanilisele Eesti metsade rahaks tegemisele, vaid arukale kasutamisele. Metsa tuleb üles töötada talvel ja selleks, et sellest toota kõrge väärtusega kaupa. Suvel raiutud puit on ehitusmaterjaliks madalama kvaliteediga.

Suurel määral toimub puidu väljavedu vahendajate kaudu. Neid ei huvita see, milliste kaotuste hinnaga meie elukeskkonnale see puit on saadud. Neid huvitab vaid üldine käive ja sellega seonduv kasum. Eestis väljaveetavale puidule peaksid ostjad riigid esitama nõude, et mets ei ole raiutud ajavahemikul 01. maist kuni 01. septembrini. Sellel perioodil võib lubada vaid metsauuendustöid, puistute ning kraavide hooldust ja ladustamise paikadest puidu väljavedu. See põhimõte pidanuks olema selgelt välja öeldud eelkõige meie verivärskes metsaseaduses.

Eesti rahvas on usaldanud selle väärtusliku ressursi kaitse ja ökoloogiliselt põhjendatud ning tasakaalustatud kasutamise korraldamise Eesti Keskkonnaministeeriumi Metsaametile ning selle ametkondadele ja ametnikele. Inimese tervise, liikide ja liigipopulatsioonide, elupaikade ja keskkonna seisukohal ei ole vahet riigimetsa ega talumetsade vahel, mets on meie kõigi ühine rikkus, seetõttu ei tohiks me raiuda maha ühtegi puud, ilma selleks luba küsimata - küsi puult endalt, kui sa oled peremees.

Me peame kasutama metsa nii, et ta säiliks kui väärtuslik ökosüsteem paljudele liikidele, meile ja meie rahvale elukeskkonnana. Mets hoiab ja taastab selle kvaliteeti.

Arukas eestlane ei läinud kirvega metsa suvel, ega lähe mootorsaega puid langetama ka nüüd suvel - selleks on talv.

Nikolai Laanetu