Hirundo 1/2001

Aivar Leito
Saateks

Kose, M.
Suitsupääsuke – aasta lind 2000
Kokkuvõte: Suitsupääsuke (Hirundo rustica) valiti Eesti Ornitoloogiaühingu poolt 2000. aasta linnuks. Käesolevas artiklis antakse ülevaade aasta linnu kampaania käigust ning loendustega saadud vaatlustulemustest. Suitsupääsukese kevadist saabumist jälgiti 25 paigas ning esimest saabunud pääsukest vaadeldi 15. aprillil. Jätkati traditsioonilist “Kodukoha pääsukese” loendust, milles seekord osales kokku 206 vaatlejat kõikidest Eesti piirkondadest. Seire tulemusena selgus, et suitsupääsukese arvukus oli 2000. aastal loenduspaikades 15% kõrgem kui eelnenud aastal. Keskmine poegade arv pesakonnas oli 4,26, mis on madalam paljude aastate keskmisest (4,40). Pojad lennuvõimestusid keskmiselt 11. juulil, mis ei erine märgatavalt pikaajaliste vaatluste keskmisest (12. juuli). EOÜ liikmeskonnale saadetud ankeetküsitlusest selgusid vaatlejate hinnangud suitsupääsukese arvukuse muutuste ning nende põhjuste kohta.
PDF

Pehlak, H., Luigujõe, L. & Kuresoo, A.
Kesktalvised veelindude loendused Eesti rannavetes
Kokkuvõte: Eestis alustati kesktalvise veelindude loenduse korraldamist 1960. aastal ning praegu kuulub see riiklike seireprojektide hulka. Artikkel annab ülevaate projekti korraldusest ning koondab tulemused talvituvate veelindude liigilise koosseisu ja arvukuse kohta aastatest 1995-1999. Sel perioodil tehti 199 rannikumere-loendusalast 134 alal vaatlusi vähemalt ühel aastal; andmeid laekus enam kui sajalt inimeselt aastas. Loendustel kohati 35 liiki veelinde, neist 18 liiki talvitusid Eesti rannavetes kõigil aastatel ja veel viis liiki rohkem kui pooltel aastatel. Kuus liiki esinesid vaid ühel aastal. Arvukamate veelinnuliikide kohta esitatakse levikukaardid. Kõigi liikide levikuandmete ja Ramsari konventsiooni kriteeriumi 3© kooskasutamisel saadud hinnangute põhjal paiknevad Eestis kõige väärtuslikumad veelindude talvitusalad Saaremaa looderannikul ja Sõrve poolsaare läänerannikul, väärtuslikke alasid leidub ka Hiiumaa ja Eesti mandriosa põhjarannikuil. Suurem osa väärtuslikest talvitusaladest on hõlmatud kaitsealade või tähtsate linnualadega.
PDF

Lõhmus, A.
Toitumisbiotoobi valikust Loode-Tartumaa röövlindudel
Kokkuvõte: Loode-Tartumaal tehtud 1480 juhuvaatluse põhjal kirjeldatakse 16 röövlinnuliigi eelistusi toitumisbiotoobi valikul. Pisiimetajatest toituvate liikide peamisteks toitumisbiotoopideks olid kultuur-avamaastik ja luhad, teised liigid eelistasid pigem loodusmaastikku. Kokkuvõttes olid liigirikkaimateks ja enim kasutatavateks biotoopideks niidud ja lageluhad. Eelistatud biotoopides õnnestus röövlindude saagijaht palju sagedamini kui välditud biotoopides. Valivamad liigid olid haruldasemad ja võivad seetõttu olla maastike muutumise tagajärjel rohkem ohustatud. Seesugust mõju 20. sajandil ei õnnestunud aga näidata, tõenäoliselt teiste tegurite domineerimise tõttu.
PDF

Väli, Ü.
Hiiumaa karjäärid veelindude elupaigana
Kokkuvõte: Kuues Lõuna-Hiiumaa kruusakarjääris registreeriti 19 liiki veelinde. Suurima arvu liikidega olid esindatud kurvitsalised, järgnesid hanelised, kurelised ja pütilised. Pesitsemas leiti ka mererannikule omaseid linde. Statistiliselt usaldusväärseid seoseid karjääride omaduste ning linnustiku liigilise koosseisu ja arvukuse vahel ei selgunud, kuid linnustiku mitmekesisust mõjutas karjääri liigendatus.
PDF

Edula, E.
Värvuliste suhtelisest arvukusest Viljandi ümbruses aastatel 1996-2000
Kokkuvõte: Viljandi ümbruses on lindude pesi otsitud aktiivselt alates 1956. aastast ning leidude arvu kasutatud ka arvukuse muutuste hindamiseks 1956.–1995. a. (Edula 1998). Järgnevas lühikokkuvõttes esitatakse andmed 38 värvuliseliigi leitud pesade arvu kohta möödunud viiel aastal ja võrreldakse neid varasemate tulemustega. Põhiline vaatlusala Viljandist läänes ja lõunas on jäänud endiseks (täpsemalt vt. Edula 1998).
1996.–2000. a. pesaleidude koguarv ja keskmine arv aastas ning nende võrdlus varasemate andmetega on näidatud tabelis 1. Suhteliselt väga vähe leiti viimasel viiel aastal metskiuru ja kadakatäksi pesi; madalseis püsis salu-, põhja- ja tutt-tihase ning kuldnoka ja kanepilinnu pesaleidude arvus. Pikaajaline pesaleidude vähenemine jätkus mets-lehelinnu puhul ning mõningane langustrend näib olevat tabanud harakaid. Suhteliselt palju leiti võsaraadi, aed-põõsalinnu ja linavästriku pesi. Viimati ulatus linavästrikul aastane pesade arv sama kõrgele 1970. aastate algul. Punarinna ja eriti märgatavalt musträsta arvukuse tõus jätkus.
PDF

Lühiteated
Lõhmus, A.
Kui täpsed on metsakulliliste asustustiheduse hinnangud?
Nellis, R., Nellis,R. & Nellis,V.
Hilised sookured Saaremaal
Tammekänd, I.
Rootsiitsitaja talvitumisest Pärnus
PDF

EOÜ kroonika ja teated
PDF