EESTI METS 1: 22-23, 2000.

Suvised raied metsapatoloogi vaatevinklist

M. Hanso, S. Hanso

Sissejuhatuseks

Vanasti raius metsa peamiselt põllumees. Ta sai seda teha vaid põllutööst vabal, s.o. talvisel ajal. Nüüd on spetsialiseerumine tegevusalade järgi viinud niikaugele, et tekkinud on metsatöölise elukutse. Mees tahab tööd ja leiba aastaringselt. Järelikult raiutakse metsa sõltumata sesoonist. Võimas metsatööstus oma tööliskonnaga nõuab ülestöötatavat puitu aastaringselt, ei ole mõeldav varuda seda aastaks valmis vaid poole aasta (talviste) raietega.

Eesti riigi tänapäevasest ekspordist moodustavad puit jt. metsatööstustooted olulise osa – umbes neljandiku. Riskida ekspordi olulise vähenemisega riigi sellise sissetulekuallika arvel tahendab riskida Eesti majandusega tervikuna, see aga tähendab – riskida ka Eesti iseseisvusega.

Keskkonna(loodus)kaitse, väga vajalik tekkeperioodil, väga vajalik ka nüüd ja tulevikuski, on saavutanud ühe võidu teise järel loodust rikkuva majandustegevuse kõikmõeldavates valdkondades. Keskkonnakaitse on harjunud võitudega, edukas ala meelitab alati tema aktivistide ridadesse üha uusi inimesi, nende hulgas on tarku ja, ütleme viisakalt, ka mitte nii tarku inimesi.

Igal vajalikul tegevusel on ilmselgelt oma optimaalsed piirid. Iga jõuline ning emotsionaalne tegevus kipub omandama aga ka äärmuslikke vorme, optimaalseid piire lõhkuma. ”Tõelistel” aktivistidel tekib joovastus oma jõust, võitudest ja masside ühisrindest ning kaob nende piiride kaine tunnetus. Ei oodata uute ideede realiseerimise eel nende loogiliselt vajalikku, põhjalikku ja igakülgset analüüsi, idee viiakse hoogsalt ellu ega hoolita ettenägemata tagajärgedest. Vastutust ju pole, emotsionaalse idee õigsus on ju siililegi selge! Tagajärjeks võib olla ettenägemata destruktiivne areng nii soovitud, kahjuks aga ka soovituga seonduvates teisteski valdkondades. ”Uksed kasarmutes peksime puruks, aknaklaasid 1õime sisse,” hõiskas Piiterist seitsmeteistkümnendal aastal kodukülla naasnud soldat. "Ja mis edasi?”, küsisid vaimustatud mužikid soldati ümber põnevusest kekseldes. ”Mis edasi?”, vastas neile äkki nukraks jäänud soldat, ”uued uksed ehitasime, uued aknaklaasid tuli leida, külm hakkas.”

Sisuks

Suvised raied on metsapatoloogilisest vaatevinklist ebasoovitavad.

/Kas pole hea lause ”revolutsioonisoldatite” poolt käesoleva arvamuse kontekstist väljakiskumiseks ja sellele ainsana viitamiseks!?/

Sest suviste raiete tulemusena tekkivad kännud nakatuvad massiliselt meie metsapuudele ohtlikuima juuremädaniku tekitaja - juurepessu (Heterobasidion annosum) suvel levivate eostega. Mädanik levib kännust juurte kaudu kiiresti (Hanso, Hanso, 1999 jt.) hooldusraietel kasvama jäetud naaberpuude, või, lõppraie korral, kändude lähikonda istutatud/külvatud puukeste juurteni, nakatab need käigult ning viib puud varem või hiljem surmani (kuivamiseni). Talvise raie kändudega seda ei juhtu, sest talvel patogeeni eosed ei levi, kevadeks/suveks on kändude pinnal toimunud biokeemilised/mikrobioloogilised muutused muutnud need (kännud) praktiliselt nakatumiskindlaks. Põhiliselt sellest see nostalgiline näiv "vanasti” toimunud ülekaalukalt talviste raiete ülistamine! Näeb aga metsapatoloogki suviste raiete paljusid teisi negatiivseid aspekte – murettekitavaid eelkõige botaanikutele, zooloogidele, mükoloogidele jt. eluslooduse valdkondade asjatundjatele. Näiteks kasvõi mälestused noorpõlve rikaste marjakohtade hävimisest maapinna segipööramise järel raske tehnika poolt Pärnumaal praeguse Soomaa rahvuspargi äärealadel, muistsete asukate kiviaedade laialivedamisest suviste metsaveoteede põhjatutesse mülgastesse sealsamas. Jäägu need valdkonnad aga vastavate erialade asjatundjate lahata.

Erinevalt nii mõnestki teisest valdkonnast, kus suviste metsaraiete kahjulikkust taunitakse, on metsapatoloogidel tänapäeval pakkuda ka ”rohtu” oma valdkonnas toimiva kahju – juuremädaniku nakkuse vastu. Suvise raie kändusid – elusmetsa nakatajaid saab kaitsta nii keemilisel kui, ja see on eriti huvitav – bioloogilisel teel kunstliku nakatamise teel teatud mitteparasiitsete puitulagundavate seentega. Kändude kaitsmine vastavate biopreparaatidega on Põhjamaades arendatud juba niikaugele, et prof. K. von Weissenberg (1999) julgeb isegi väita: suure korbiku (Phlebiopsis gignantea) baasil välja töötatud biotõrjes polegi enam midagi uurida, võta aga nende preparaat ROTSTOP ja metoodika ning kasuta! Ja ökonoomilised arvestused kinnitavad tõrje tasuvust.

Suure korbikuga oleme mitme aasta jooksul katseid teinud ka Eestis, isoleerinud siit ning seene paljundamise teel valmistatud suspensiooniga edukalt ära hoidnud kändude nakatumise katsealadel, mis rajatud Räpina, Kõpu ning Laiuse metskondadesse. Ilmselt saaks preparaati Eestis valmistada ka tööstuslikes mastaapides, oleme teinud mõningaid ettevalmistavaid tehnoloogilisi uurimisi See on aga küsimus, mis siinkohal ei vaja pikemat käsitlust.

Kokkuvõtteks

Metsapatoloogia vaatevinklist tuleks loobuda suvistest raietest, kuid vaid siis, kui see ei ohusta Eesti üleminekuperioodi-pingetes majandust ning, 1õppkokkuvõttes, suveräniteeti. Mets on olnud vaga paljudes hädaolukordades mitte ainult füüsiliseks pelgupaigaks inimestele, vaid ka puhverdusvõimeliseks majandushoovaks riigile (Etverk, 1994, Hanso, 1992 jpt.). Ärgem seda üllast missiooni unustagem!

Metsapatoloogidel on tänapäeval võimalik neutraliseerida suvise raie negatiivset toimet, mis seisneb ohtlikuima metsahaiguse levitamises. Võimalik on efektiivselt kaitsta suvise raie kändusid nakatumast seejuures efektiivselt ka majanduslikust vaatevinklist.

Suviste raiete keelustamise idee, noorte vihaste meeste ülestõstetuna on, niipalju kui allakirjutanutele teada, saanud hinnanguid erinevate bioloogiliste erialade ning metsatööstuse tippasjatundjate poolt Aeg on anda sõna majandusinimestele.

Viidatud kirjandus

Etverk, I. 1994. Mets ja metsa majandamine Eesti Vabariigis. - Konv. Maamajandus Eesti ühiskonnas ja majanduses” ettekanded, 6.-7. okt. 1994, Tartu, 68-74.

Hanso, M.1992. Metsakaitsest metsade kaitseni - mis saab edasi?” - Rmt. Eesti metsade kaitse ja kasutamine. Tln. 50-55.

Hanso S., Hanso, M. 1999. Juurepessu levimisest Eesti metsades. - Metsanduslikud uurimused,  XXXI. Tartu. 162 - 172.

Weissenberg, von K. 1999. Advocates   for stump treatment against root rot. - Scand. J. For. Res., 14, 3, 195.