Riigi Metsaametile

Uut Metsaseadust ettevalmistavale komisjonile

TA Looduskaitse Komisjonile

Ajakirjale "Eesti Mets"

Kevadsuvised raied - ära keelata või arukalt kasutada

Hardi Tullus
EPMÜ metsakasvatuse professor
TA Looduskaitse Komisjoni liige

Viimasel ajal on metsanduse ja looduskaitse ringkondades päevakorral soovitused ja nõuded, et Eesti Metsaseadusega keelustataks metsaraied perioodil 1. aprillist kuni 31. juulini. Püüan järgnevalt analüüsida selle ettepaneku mõningaid aspekte.

Metsaraiete intensiivsus

Metsade kasvu suunamiseks, metsade uuendamiseks ja metsadest puidu varumiseks kasutatakse mitmesuguseid raieviise (raieliike). Vastavalt kehtivale Metsaseadusele tohib Eesti metsades teha uuendusraiet (lageraied ja turberaied), hooldusraieid (valgustus-, harvendus- ja sanitaarraied) ja valikraiet ning lisaks neile võtetele on erandlikel juhtudel lubatud ka metsa raadamine. Igas konkreetses puistus toimuvad raied teatud ajavahemike järel. Näiteks toimusid 1998. aastal riigimetsades raied ainult 4,6 protsendil kogu riigimetsade pindalast, seejuures uuendusraied (valdavalt lageraied) toimusid 0,67 protsendil metsade kogu pindalast. Seega keskmiselt sekkutakse iga puistu ellu ainult korra paarikümne aasta jooksul ja lageraied haaravad aastas ainult pool protsenti metsade pindalast ehk kõigi metsade keskmisena toimuvad lageraied ainult korra 200 aasta jooksul. Tegelikult on puistute keskmine raiering muidugi lühem (60-120 aastat), kuid osades metsades on lageraied keelatud ja küpsete metsade osakaal metsafondis on suhteliselt väike. Kui on ettepanek keelata raied 4 kuuks, siis tuleb eeltoodud aastamahud jagada kolmega. Kahjuks puuduvad autoril täpsed andmed kuidas iga raieliigi teostamine jaotub aastas kuude kaupa, kuid võib kindel olla, et vaatlusalustel kuudel on see keskmisest väiksem ja seda eriti lageraiete osas. Ajavahemikus aprillist juulini häirib metsamees raietöödega vähem kui 1,5% metsade kogu pindalast. Arvestada tuleb ka seda, et kui keelame raied 1/3 aasta jooksul, siis intensiivistub nende maht ja vastavalt ka loodusesse sekkumine ülejäänud kahe kolmandiku aasta jooksul.

Eesti metsarikkus

Oma metsaressurssidelt on Eesti õnnelikus seisus, arvestatuna elaniku kohta on meil metsa rohkem kui enamuses Euroopa maades. Seega on meie metsadel kõigi keskkonnaväärtuste kõrval oluline koht puidu kui tooraine tootjana. Sellised metsad, kus peamiseks väärtuseks on puidu tootmine, kuuluvad Metsaseaduse põhjal tulundusmetsade hulka. Eesti ei saa ja ei pea oma Metsaseaduse koostamisel eeskuju võtma metsavaestest ja samas oma metsad ülekultuuristanud riikidest nagu on seda näiteks Holland või Taani. Eesti mets kui puidu allikas jääb veel pikaks ajaks tööandjaks metsakasvatajatele, puidu varujatele ja töötlejatele. See on tõsiasi, mida tuleb arvestada Eesti Metsaseaduse koostamisel Metsapoliitika kujundamisel.

Raiepiirangud

Kehtiv Metsaseadus on koostatud põhimõttel, et oleks tagatud ohustatud, ohualdiste ja haruldaste liikide ning koosluste kaitse. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks on kehtestatud metsaraietele mitmesugused piirangud. Vastavalt kehtivale metsaseadusele ei toimu metsaraieid hoiumetsades, kaitsemetsades ei ületa lageraielangi laius 30 meetrit ja tulundusmetsade sees eraldatakse kaitset vajavad võtmebiotoobid. Mehhanism kaitset vajavate liikide, koosluste ja ökosüsteemide suhtes on väga lihtne ja selge. Ühiskondliku kokkuleppe korras tuleb kaitset vajavad metsad välja selgitada ja paigutada vastava metsakategooria alla, kus on kõik metsaraied keelatud või ei tehta teatud raieliike ja kehtivad veel mitmesugused raietega seonduvad piirangud. Nii on raied kotkaste pesapaikade ja metsisemängude ümbruses juba aastakümneid olnud keelatud. Kaitset vajavate metsaalade väljavalimise protsess toimib ka tänapäeval täiesti normaalselt, ühiskonna kõigi huvigruppide osavõtul.

Erinevate raieliikide metsakasvatuslikud eesmärgid ja nende sesoonsus

Igal raieliigil on omad eesmärgid. Olles tutvunud TA Looduskaitse Komisjonile esitatud arvamustega metsaraiete kohta, võib aru saada, et peamine kriitika on suunatud kevadsuviste lageraiete kohta, kuid ettepanek on tehtud keelata kõik raied sellel perioodil.  Klassikalise metsakasvatuse arusaamade järgi on aga näiteks noorendiku hooldust (valgustusraiet) soovitav teha just siis, kui puud ja põõsad on lehes, nii saab metsakasvataja kõige paremini otsustada, milline puu jätta kasvama, milline välja raiuda. Sama kehtib ka segametsades tehtavate harvendusraiete kohta. Valikraiete abil püsimetsi majandades on puude raiele valik palju täpsem, kui seda teha vegetatsiooni perioodil. Näide metsakaitsest: kui eesmärgiks on likvideerida üraskite kahjustuskolle, siis tuleb puud raiuda ja metsast ära viia kevadsuvel (sanitaarraie), siis kui üraskid on veel puu koore all, aga mitte sügisel kui üraskid on puudelt lahkunud, kuid entomofaagid on jäänud puudele talvituma. 

 Kevadsuvised (lage)raied raskete masinatega pehmel pinnasel

Käesolevad seisukohad ei ole mitte mingil juhul mõeldud kevadsuviste märjal pinnasel tehtavate, mulda ja taimkatet lõhkuvate, raskete masinatega teostatavate raiete õigustamiseks. Vastupidi, metsa lõhkuvad raied ei ole mitte kunagi õigustust leidnud ja ei leia seda ka tulevikus. Küsimus on pigem eesmärgi saavutamise meetodites. Võib olla aitab seda mõista järgmine näide. Kellelegi ei tule pähe keelata täielikult autodega sõitmine, et sel viisil vältida purjus peaga juhtimist või kihutamist, et inimesed ei saaks liikluses viga või et autode tõttu ei hukkuks linde ja imetajaid.

Alates traktorite kasutuselevõtust metsatöödel on selge, et märgadel kasvukohtadel ja sula maaga tehtavad masinraied tekitavad pinnasesse rööpaid, mis ei kao aastakümnete jooksul, tihendatakse pinnast ja põhjustatakse sekundaarset soostumist. Aastasadu on põhjamaades peamiseks raieperioodiks olnud talv (siis oli talumehel aega, metsa sai regedega välja vedada ja talvel raiutud puitu peeti kvaliteetsemaks) ja on seda ilmselt paljudes metsakasvukohatüüpides ka edaspidi.

Arusaamatud on väited, nagu oleks nõukogude ajal suvised raied olnud keelatud ja on seda Venemaal praegugi. Konsulteerisin kolleegidega EPMÜ Metsandusteaduskonnast, mitte keegi ei teadnud, et kevadsuviseid raieid keelav seaduse või eeskirja säte oleks Eesti territooriumil kunagi kehtinud.

"Eesti NSV metsade peakasutus- ja taastamisraiete eeskirjades", mis kehtisid 1968. aastast ja mida täiendati 1979. aastal on punktis 30 öeldud: "Metsavarujad on kohustatud raietöid ja puidu kokkuvedu tegema meetoditel, mis väldivad mullaerosiooni teket, välistavad või piiravad metsakasutuse negatiivset toimet metsade seisundile ja taastootmisele, samuti veekogude ja muude loodusobjektide seisundile, kindlustavad majanduslikult väärtuslike puuliikide järelkasvu ja noorendiku säilitamise ning omal kulul viima metsakasutuse tagajärjel rikutud maatükid nende sihipärasemaks kasutamiseks kõlbulikku seisundisse." Võib-olla tuleks eeltoodud põhimõte ka Eesti Metsaseadusse sisse kirjutada.

Kas käskida ja keelata või õpetada

Turumajanduse algfaasis, kui pole veel kujunenud peremehetundega ja piisavate teadmistega metsaomanikku, võib tõepoolest, eriti erametsades kohata küllaltki loodusvaenulikku tegevust. Samas peab olema selge, mis on ühiskonna eesmärgiks pikemas perspektiivis. Maareformi lõpuks on Eestis metsaomanikke koos perekonna liikmetega mitusada tuhat. Neid inimesi tuleb õpetada, võimaldada neile juurdepääs metsatarkustele mitmesuguste trükiste ja täienduskoolituse kaudu. Mitte muuta nad käskude, keeldude ja karmide juhenditega piiratud kinnisvaraomanikeks. Metsaomamine võimaldab olla ka metsakasvataja. Metsakasvatamine, see on kunst ja looming, see on eelkõige suhtlemine loodusega, mis eeldab teadmisi loodusest ja annab neid samas juurde. Metsaomanik peab teadma, millised on tema võimalused metsa arengusse sekkuda ja millised ohud iga sekkumine kaasa toob. Pole vaja keelata raieid perioodil, mil on risk juurepessu eoste levikuks, vaid metsaomanik peab olema teadlik, kuidas tema puid mädandav seen levib ja kuidas see levik sõltub metsamehe tegevusest ning milliste meetoditega saab juurepessu levikut takistada. Kui inimesel on suvila taga paar hektarit metsa ja ta otsustab ühel kevad- või suvepäeval langetada mõned puud kamina ja saunaahju jaoks, mida või kellele ta siis halba teeb?

Maailmas toimuvad metsade väärtusskaalal selgesuunalised muutused. Suureneb metsade keskkonnakaitseline väärtus ja väheneb metsa kui puiduallika väärtus. Looduslike toorainete hinnad on võrreldes lõpptoodangu hindadega väga madalad. Järjest suuremaks muutub sellise metsaomandi minimaalne suurus, mis tagab metsaomaniku ja tema perekonna normaalse äraelamise puidu müügist. Eesti ja mitmete teiste riikide jaoks on selleks piirväärtuseks umbes 200 hektarit. Enamuses riikides suureneb metsaomanike arv, kes on eelkõige väikemetsaomanikud, kelle sissetulekus ei ole metsast saadav tulu esikohal. Ilmselt on ka Eestis tuleviku metsaomanikul keskmiselt ainult mõned hektarid metsa ja see mets ei ole talle puidust tulu saamise allikas vaid puhkuse ja loodusega suhtlemise paik. Oma sissetuleku saab ta põhitöökohalt, mis võib olla oma sisult ja ka distantsilt metsast väga kaugel. Rahalises mõttes paigutab selline omanik oma erametsas tehtavatesse töödesse ja näiteks väikemehhanismide ostudesse tunduvalt rohkem, kui ta puidu müügist saab. Kõik need muutused ühiskonnas viivad selles suunas, et metsaomanikul kaob vähimgi huvi teostada suuremahulisi raietöid kevadsuvisel perioodil, oma teadmiste põhjal valib ta selleks sobivama aja.

Metsa sertifitseerimine

Enamuses maailma arenenumates riikides, sealhulgas ka Eestis on hoogu saamas metsade, nende majandamise ja sealt varutava puidu sertifitseerimise protsess. Metsa omanikud ja metsast puitu varuvad firmad peavad oma puidule turu leidmiseks näitama, et see puit on varutud looduslähedaste võtetega. Metsa sertifitseerimine on üks kindlamaid majanduslikke hoobasid mõjutamaks metsa omanikke ja metsa ülestöötajaid. Kui sertifitseerimise käigus vaadatakse üle metsad ja hinnatakse seal tehtavate tööde kvaliteeti, ning see protsess on avatud ka mitteriiklikele organisatsioonidele, siis peaks positiivne tulemus olema tagatud. Usun, et sellisel juhul juba lähemas tulevikus teatab mõni suurem ja soliidsem puitu ülestöötav firma, et näiteks nemad ei tee enam aprillis ja mais lageraieid. Ja turukonkurentsi mõjul järgnevad sellele ka teised firmad.

Raietööde tehnoloogia

Metsaraietel kasutatav tehnika areneb tänapäeval väga mitmetes suundades. Suurte metsamasinate kõrval on populaarsuse võitnud mitmesugused kerged, hea manööverdusvõime ja pinnasele madala erisurvega väikemehhanismid, mis on äärmiselt loodussõbralikud. Sellised masinad  on eelkõige sobivad kasutamiseks väikeomanike metsades, põllumajandustaludes ja hobitaludes. On eksitav lihtsustus kuulutada kõik metsaülestöötamisel kasutatavad masinad ühtmoodi mulda, pinnast, taimkatet, mükoriisat, juuri jm. lõhkuvaks.

Raiete mõjust metsa aineringele

Olen nõus prof. L.Reintami väitega, et lageraiel vabaneb lehtedes olnud lämmastik ja teatud muldadel ning ilmastiku tingimustel võib osa nitraate jõuda ka veekogudesse. Sellise negatiivse mõju vältimiseks on juba aastakümneid olnud reegliks, et   veekogude äärsed metsad määratakse kaitsemetsadeks ja lageraieid seal ei tehta. Arvestades, et meie metsades tehtavate lageraiete keskmine suurus on alla 2 hektari, siis ei saa väljauhutavate ioonide hulk olla väga suur. Kuid peale lageraiete on veel palju erinevaid raieliike, mille korral ainult väike osa puulehtedest jõuab metsa aineringes kiirendatud korras varise hulka. Näide arvamuse autori uurimustest: tehes keskealises puistus harvendusraiet alameetodil ja raiudes välja puistu tagavarast ühe neljandiku, viime varise hulka ainult 16 % puistu   kogu lehemassist ja võib olla kindel, et nii väikeses  mahus aineringe muutustele on metsa puhverdusvõime piisav ja veekogude saastamist ei toimu.

Lageraiete loodusvaenulikkus või looduslähedus

Viimasel kümnendil on korduvalt metsapoliitikas üles kerkinud küsimus lageraiete sobivusest või mittesobivusest meie metsade majandamisel. Seda seoses püsimetsade ja valikraiete propageerimisega, metsade bioloogilise mitmekesisuse säilitamise vajadusega ja antud juhul kevadsuviste lageraiete kui mulla, taimkatte, loomastiku ja vee suhtes vaenuliku tegevusega. Kordan siinkohal veelkord oma seisukohta, mida olen varemgi välja öelnud. Väikesepinnalised lageraied, nii nagu neid on Eestis tehtud alates 60-ndatest aastatest, ei ole üldjuhul loodusvaenulikud ja jäävad paratamatult ka edaspidi tulundusmetsades peamiseks puidu varumise viisiks. Põhjamaa metsad, kuhu kuulub ka Eesti, on valdavalt üherindelised ja nad uueneksid inimtegevuse puudumisel enamusel kasvukohtadel mõjutatuna looduslikest   tulekahjudest. Rangelt kaitstavate metsareservaatide suhtes on saanud rahvusvaheliselt tunnustatud printsiibiks mitte sekkuda (vähemalt teatud piires) neis puhkevate looduslike tulekahjude protsessi. Kui metsatulekahju juhtub korra sajandis või paari sajandi tagant, siis võib seda pidada igati looduslikuks ja looduslähedaseks protsessiks. Metsa lageraiete ja metsa tulekahjude mõju loodusele on tegelikult väga sarnane. Mõlemal juhul hävib enamus taimkattest, lenduvad või uhutakse välja mulla toiteelemendid. Mõju loomastikule on aga tulekahju korral ilmselt suurem kui lageraie korral. Olgu lisatud, et näiteks Soomes ja ka Rootsis on viimasel ajal asutud propageerima lageraielankide ülepõletamist kui looduslähedast metsade uuendamise ja uuenemise mõjutamise viisi.   

Metsaraiete sesoonse keelamise mõju metsatöölistele, metsatööstusele ja kogu Eesti riigi majandusele

Arvestades metsatööstuse osakaalu Eesti riigi majanduse ja sealhulgas väliskaubanduse struktuuris; tööhõivet, eriti maaelanikkonna hulgas; metsast saadava tulu osakaalu talunike sissetulekus; raietööliste, traktoristide, metsaveoautojuhtide, ja puitu töötlevate inimeste arvu, kes neljakuulise raiekeelu korral paratamatult osast sissetulekust ilma jäävad -  siis on need ühed tähtsamad tegurid, mida sesoonse raiekeelu kehtestamisel peame arvestama. Samas ei pea siinkirjutaja ennast selles valdkonnas piisavalt tugevaks spetsialistiks ja mul puuduvad ka analüüsiks vajalikud algandmed. Loodan, et selles osas esitavad analüüsi metstööstuse, või veel parem, Eesti majandust tervikuna tundvad spetsialistid.

Metsa esteetilisus pärast raiet

Kas mets on pärast raiet (silmas pidades kõiki erinevaid metsaraiete liike) ilusam kui enne raiet? Sellele küsimusele vastates meenub paljudele metsameestele metsakasvatust õpetanud dotsent Lembit Muiste ütlus - mitte ühegi raieliigi korral ei saa me vahetult pärast raiet (ka mitte pärast hooldusraiet) kaunimat metsa kui enne. Metsakasvataja eesmärk on alati pikaajalise perspektiiviga, seda nii metsa esteetilisi kui ka puht majanduslikke sihte silmas pidades. Metsa kasv on pikaajaline ja nii võtab ka raiejärgne taastumine ja metsakasvataja eesmärgiks olnud metsa uue seisundi kujunemine aega. Metsamees saab alles aastate pärast hinnata kas majanduslik eesmärk on saavutatud ja kas mets, mille kasvu ja arengut on suunatud, on kujunenud ka meie esteetilisi arusaamu arvestades kaunimaks.

Ei saa tahta, et esteetilised tõekspidamised looduse ja sealhulgas metsa ilust oleksid dogmaatilised. Peeti ju aastakümneid ideaaliks parkmetsana korrastatud puistuid, nüüd oskame järjest rohkem hinnata ürgmetsa ilu. Kuid mida teha selleks, et pärast lageraiet tekkinud raiestik oleks võimalikult vähem silma riivav? Usun, et seemnepuid kasvama jättes saame raiestiku alastust pehmendada. Kust läheb aga piir bioloogilise mitmekesisuse nimel püsti jäetud puude ja "eurokändudega" raiestike ning risustatud raielankide vahelt, kus püsti on jäetud majanduslikku kasutamist mitteleidnud puud?

Ökoloogia printsiip: kõige eest tuleb maksta

Inimene mõjutab oma tegevusega paratamatult keskkonda. Soovides kasutada metsa hüvesid, antud näites puitu, kaotame me mõnes teises potentsiaalselt metsa poolt pakutavas väärtuses. Ükski mets ise ei vaja raiet, raieid teeb inimene oma eesmärkide saavutamiseks. Igasugune metsaraie on metsa  kui süsteemi tasakaalu rikkumine, mille järel saabub uus tasakaal ja stabiilne areng. Metsakasvataja peab analüüsima ja saavutama oma tegevusega, et positiivne võit ja negatiivne kaotus annaksid summeerimisel maksimaalselt hea tulemuse. Puidu koguseid oleme õppinud täpselt mõõtma ja hindama. Paraku on metsa teiste väärtuste mahtu väga raske mõõta ja veel raskem on neid hüvesid hinnata, näiteks rahaliselt. Seega saabub tõde ja me saavutame konsensuse ainult läbi diskussiooni, tige protest ei aita.  Nähes metsaraietes üksnes kasumisaamisest ajendatud tegevust ja selle tegevuse tulemusena vaid looduse hävitamist, võiksime ju veel nii mõnegi metsandusliku tegevuse ära keelata. Näiteks metsakultuuri rajamine on ju ka loodusele vahelesegamine ja kui veel metsa istutamiseks või külviks maapinda ette valmistada, siis on seegi mulla suhtes vaenulik tegu. Samas pole tuldud mõttele ära keelata kevadsuvine põlluharimine, nii ei lase me ju lindudel pesitseda  ja hukkuvad imetajad ja viga saavad vihmaussid 600 000 hektaril haritaval maal (see on 14% Eesti pinnast; kevadiste metsaraietega häirime loodust vähem kui poolel protsendil meie territooriumist). Kui põllumees asub kuldselt lokkavat viljapõldu koristama, siis ei süüdista me teda sajas patus. Laskem ka metsamehel oma saak kasvatada ja koristada nii, nagu metsakasvataja tarkused seda õigeks peavad. 

Kokkuvõtteks

Metsaseaduse abil peab olema tagatud ohustatud, ohualdiste ja haruldaste liikide ning koosluste  kaitse. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks on kehtestatud metsaraietele mitmesugused piirangud. Vastavalt kehtivale metsaseadusele ei toimu metsaraieid hoiumetsades, kaitsemetsades ei ületa lageraielangi laius 30 meetrit ja tulundusmetsade sees eraldatakse kaitset vajavad võtmebiotoobid. Kevadiste ja suviste raietega seonduvad negatiivsed mõjud taimedele, loomadele, mullale ja kogu metsakeskkonnale, selliste mõjude vähendamine ja vältimine peab olema saavutatav metsaomanike teadlikkuse tõstmisega ja metsade (metsade majandamise) sertifitseerimissüsteemi rakendamisega. Raietegevuse totaalne keelamine neljaks kuuks (aprill - juuli) on  liialt käsumajanduslik võte ühiskonna arengu suunamisel. Tulundusmetsades toimuv metsakasvatuslik tegevus, sealt puidu varumine ja selle töötlemine on meie riigi majandustegevuses ja eriti maarahva sissetuleku tagamises niivõrd olulisel kohal, et igasugused metsanduslikud piirangud peavad olema põhjalikult läbi analüüsitud. Lähtudes eeltoodust leiab arvamuse autor, et võimalused kevadsuviste raiete negatiivse mõju vähendamiseks ja vältimiseks on kehtivas Metsaseaduses olemas ja sesoonse totaalse raiekeelu kehtestamine Metsaseaduse abil ei ole vajalik ning teatud metsakasvatuslikke ja sotsiaalseid ning majanduslikke aspekte arvestades isegi kahjulik.