Kevadised ja suvised raied keelu alla?

IVAR ETVERK

2. detsembril 1999 allkirjastasid Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni, Eesti Loodusuurijate Seltsi, Eesti Rohelise Liikumise, Eestimaa Looduse Fondi ja Eesti Ornitoloogiaühingu juhid Riigikogu Keskkonnakomisjonile, keskkonnaministrile ja metsaametile adresseeritud ettepaneku keelustada Eestis metsaraie ajavahemikul 1. aprillist kuni 31. juulini.

Ettepanekutele on lisatud akadeemikute E. Parmasto ja L. Reintami, professorite J. Paali ja R. Männi ning looduskaitse komisjoni, loodusuurijate seltsi, Eesti Ornitoloogiaühingu ning EPMÜ metsandusliku uurimisinstituudi arvamused.

Mainitud dokumentides märgitakse, et kevadised ja suvised raied: kahjustavad mullastikku (loodusuurijate selts, L. Reintam, R. Mänd, E. Parmasto); takistavad paljude loomade ja lindude sigimist (loodusuurijate selts, ornitoloogiaühing, R. Mänd); kahjustavad alustaimestut ja kasvama jäävaid puid (loodusuurijate selts, J. Paal, L. Reintam); vähendavad metsa puhkeväärtusi (loodusuurijate selts); eiravad ajaloolisi tavasid (loodusuurijate selts) ja annavad tarbijale halvakvaliteedilist puitu (E. Parmasto); kahjustavad metsa sanitaarset seisundit (E. Parmasto); on ebaeetilised (L. Reintam).

Keeluaja valik tugineb ornitoloogiaühingu analüüsile, mille järgi linnustiku kaitse seisukohalt on oluline just see ajavahemik, mis tagab kaitse 82 linnuliigile, võimaldades ka teise kurna.

Ettepaneku põhjendused on tasemelt erinevad – mõned väga hästi motiveeritud (ornitoloogiaühingu analüüs, mullastiku kaitse), teised lihtsalt emotsionaalsed (kevadiste ja suviste raietega loodusele tekitatud kahju hilisemaks hüvitamiseks kulub märgatavalt rohkem raha, kui oli ajutiselt saadav majanduslik kasu) või isegi väärad (Eestis olevat suvine raie olnud keelatud sajandi keskpaigast lähiminevikuni).

Enim ohus on muld, alustaimestu ja linnud

Professor Reintam rõhutab metsakõdu tähtsust mulla looduslikul taastootmisel ja näitab kõdu kahjustamise tagajärgi. 91% metsamuldadest on suvise raiega ohustatud. Soojal aastaajal ei tohiks tema arvates metsa raiuda ega puitu vedada üheltki mullalt, kui veesisaldus on üle 70% väliveemahutavusest. Siit tõuseb aga mõte, et raiete keelamisel oleks õigem lähtuda konkreetsetest oludest mingil kindlal langil, sest vihmasel augustil (kõige sademeterikkam kuu!) võib raie mullale olla hoopis ohtlikum kui kuival juulil. Kahtlusi tekitab väide, et roheliste raiejäänuste ja hukkunud rohurinde hoogus mineralisatsioon võib põhjustada saastuse juhul, kui vabanevad nitraadid satuvad läbi mullavee veekogudesse.

Eks nad või sinna sattuda ka augustis või koguni sügisel, kui lehed loomulikel põhjustel langevad. Sesoonne raiekeeld vist ei päästa.

Ornitoloogiaühingu põhjalik analüüs tugineb lindude pesitsusajale ja väitele, et raielankidel hävib 70% pesitsustest. Suur osa pesitsustest langeb just mainitud neljale kuule.

Kui palju sel ajal raiutakse? Uuemad andmed puuduvad, kuid Konguta metskonnas ja Kilingi-Nõmme metsamajandis tehti 1984. ja 1988. a. aprillist juulini pindalaliselt 17% raietest. 1998. a. oli H. Tulluse andmeil riigimetsadest raietega haaratud 4,6% pindalast. Raiete tõttu võis hävida siis umbes pool protsenti kõigist riigimetsades üritatud pesitsustest. Ornitoloogide arvestuse järgi tekitaks see loodusele kahju 600 000 krooni ulatuses. Sisuliselt on säärane rehkendus küll mõttetu, sest loodusel pole hinda ja metsatöösturitel on arvatavasti tühiasi näidata, et raiekeelust neile tulenev kahju on kümme korda suurem. Iga 150-nda või 200-nda linnupesa kaotus on kahtlemata kurb, kuid on see piisav põhjus palju raskemate sotsiaalsete ja majanduslike kaotuste tekitamiseks? Viide sellele, et suviste raietega eiratakse ajaloolisi tavasid on küll õige, aga paljudest tavadest on tulnud loobuda. Omal ajal raiusid metsa hooajatöölistest talumehed, kellel suvel põllutööde tõttu selleks võimalust ei olnudki.

Praegu on raietöölised enamasti professionaalid, kellele töövõimaluse äravõtmine kolmandiku aasta jooksul oleks raskeks löögiks. Ülikallist tehnikat rakendatakse sageli ööpäev läbi, et tehnika end rahaliselt kiiremini ära tasuks. Ega sedagi kerge südamega seisma panda.

Pole kahtlust, et suvine raie ja

üldse igasugune raie on ebaeetiline,

kuid paratamatu. Sama paratamatu ja ebaeetiline on ka põllumajandus koos kõigi heinateol surnuks niidetud jänese- ja metskitsepoegadega. Või hoole ja armastusega kasvatatud koduloomade tapmine söögiks.

Suviste raietega kaasnevat ebaeetilisust ja looduse kahjustamist tuleks aga vähendada teisiti kui sesoonse raiekeeluga. Raiuda on võimalik mitut moodi, mitmesugust tehnikat ja raievõtteid kasutades. Lindudele tekitatud pahandusi saab osaliselt kompenseerida pesakastide ülespanekuga, kändudelt levivaid nakkusi piirata kändusid töödeldes. Mulla- ja alustaimestu kahjustusi tuleks vähendada, piirates raieid sõltuvalt ilmastikust, mitte kalendrist.

Seadus pole halb

Metsa kaitseks annab võimaluse ka metsaseadus. Iga metsaomanik peab majandama metsa nii, et mets kui ökosüsteem ei kahjustuks (MS §24 (2) p. 3). Metsaomanikul on õigus keelata metsakasutus, kui see muutub metsale ohtlikuks (MS §2 (1)). Riik peab keskkonnajärelevalve asutuste abil jälgima keskkonda kaitsvate seaduste täitmist, kusjuures keskkonnajärelevalveorganite ettekirjutused metsakahjustuste ennetamiseks või piiramiseks on kohustuslikud (MS §22 (2)). Järelevalveasutused võivad igasuguse metsamajandusliku tegevuse peatada või lõpetada (MS §22 (3)). Sama seaduse §56 sätestab ka keskkonna kahjustajate vastutusele võtmise.

Ei usu, et keegi meist oleks huvitatud metsa laastamisest, selle kasvutingimuste ja uuenemisvõimaluste halvendamisest, lindude-loomade hävitamisest. Pole kahtlust, et loodusteadlastel-keskkonnakaitsjatel on võimalikud ohud paremini teada kui tavalistel metsakasvatajatel või -omanikel. Neli kuud kestev täielik raiekeeld on aga väga tõsine asi. Kindlasti võib leida majanduslikumalt valutumaid, ent sama tulemuslikke abinõusid metsa kaitseks. Kuid neid tuleks arutada koos, arvestades ka teise poole seisukohtadega.