Raierahu on vaja kehtestada, iseasi millal ja kuidas

Reedel, 17. märtsil toimus Tartus raierahu konverents. Konverentsi eesmärgiks oli anda põhjalik faktidel toetuv ülevaade kevadsuvistest metsaraietest, tuua ühte saali kokku kõik eriarvamused ja saada vastukaja ka nendelt huvirühmadelt, kes seni pole olnud kaastegevad. Kohal olid keskkonnaametnikud, metsatöösturid, metsakasvatajad, looduskaitsjad jpt.

Keskkonnaministeeriumi asekantsler Tõnu Traks rääkis sellest, kui palju tegelikult Eestis seadusepunkte, mille alusel meie metsades peaks kevadel ja suvel valitsema raierahu. Lisaks paljudele ökosüsteemi ja liigikaitset nõudvatele seadusesätetele on suur hulk Eesti metsast kaitse all: on kaitsealused metsad, väärispaigad. Kogu meie seadusandlus on üles ehitatud säästvale metsamajandusele, kuid kusagile pole otseselt kirjutatud kevadsuviste raiete keeldu. Samas leiab ta ka, et: "Mida rohkem ja paremini tahame kaitsta loodust, seda intensiivsemalt peame majandama, et sellesama looduse kaisteks raha saada."

Ministeeriumi poolse ettepanekuna pakkus Traks esimese sammuna kaaluda kevadsuviste raiete keelustamist kaitsealade piiranguvööndis. Eestis on praegu umbes 300 kaitseala, paljudel nendel aladel ei luba kaitseala töötajad kevadel ja suvel raiet teha, kuid on ka kohti, näiteks Lahemaa, kus seda tehakse. Kuid kui kaitsealadele valmivad kaitsekorralduskavad ja sinna raierahu sisse ei kirjutata, siis pole kaitseala töötajatel edaspidi seaduslikku alust raiet keelata.

Traks leidis ka, et kuna Eesti asub avatud ühiskonnas, siis oodatud tulemuse saaksime vaid siis, kui ka meid ümbritsevad riigid sarnase keelu kehtestaks.

Oluliseks peab ministeerium keskkonnateadlikuse tõstmist. "Rangest keelamisest efektiivsem on teadlikkuse tõstmine, seega tuleb tegeleda otse metsavarujate teadlikkuse tõstmisega," ütles Traks.

EOÜ linnukaitsekomisjoni esimehe Asko Lõhmuse väitel on põhjuseid, miks kehtestada raierahu palju: näiteks kahjustavad kevadsuvised raied märkimisväärselt pinnast, alustaimestikku ja kasvamajäänud puid. Ka on sel ajal metsades loomade sigimisaeg ja häiritud saavad kõik loomad, sest isegi need, kes suudavad metsaraiete eest ära minna, neil jäävad nendele aladele pesad ja pojad.

"Seda, milline liik viimase aja üha intensiivsemate kevadsuviste metsaraiete käigus on Eestist kadunud, on praegu veel raske öelda, küll on selge, et näiteks kanakulli arvukus on just pesitsusaegsete raiete tõttu viimase 6 aasta jooksul vähenenud poole võrra," tõi Lõhmus näite kevadsuviste raiete ohtlikkusest.

Pika raierahu pooldajate poolsete kompromissidena pakkus Lõhmus välja mitmeid võimalusi. Kuid esmalt tuleks välja selgitada need metsa kasvukohatüübid, kus raierahu peaks kehtestama. Metsakasvatajate seisukohalt on kõik metsaraied kahjulikud. Vaid paaril protsendil kasvukohatüüpidest ei oleks kevadsuvised metsaraied kahjulikud. "Seega vaidlusruumi vähe, kus keelustada metsaraied, küsimus püstatub: millal ja kuidas," väitis Lõhmus.

Lõhmuse sõnul on raiekeeld põhinenud tavaõigusel ja see on Euroopas kadunud intensiivse metsamajandamise tulemusena. Praegu mujal maades kevadsuvist raiekeeldu kehtestatud pole.

Erki Unn Eesti Metsatööstuse Liidust väitis, et metsatööstus ei saa raierahuga nõustuda just tugeva rahvusvahelise konkurentsi tõttu. "Eesti saeveskid vaevalt enam 3-4 aasta jooksul puhkust teevad, rahvusvaheline konkurents on nii kõva."

Unn analüüsis ka, millised on raiekeelu mõjud. Tema väitel väheneb metsarahu kehtestamisel metsaomaniku sissetulek, suurenevad puiduvarumiskulud, vajadus käibevahendite järgi suureneb 33%, investorid (ka Eesti päritolu) eelistavad rahapaigutusel teisi riike, väheneb riigi tuluallikas (teadusasutusi finantseeriv riik saab vähem makse), majanduskasv aeglustub ja teiste riikide metsatööstus saab olulisi eeliseid.

Metsades toimuva kohta ütles ta: "Riik metsaomanikuna on hea omanik, see, mis erametsades toimub on kohutav. Suurim vaenlane metsale on eraomanik ise." Ka leidis ta, et meie metsades toimuvad praegu põhiliselt lageraied, vahekasutusraieid praktiliselt enam ei tehta.

Kevadsuviste raiete kahjulikkuse vähendamise üheks abinõuks võiks saada paremate masinate, mis vähem pinda kahjustaks, kasutuselevõtt.

Eesti looduskaitsjatel soovitas ta aga tegeleda ka ühe teise probleemiga, nimelt on Eestis 2-3 tuhat hektarit kõlvikuid, mis tuleks metsastada. Tuleks kiiresti otsustada, millise liigiga seda teha.

Veiko Belials Eesti Metsatöötajate Ametiühingust analüüsis, mis saab siis kui kehtestatakse raierahu. Probleemid tekivad metsatööstuses, saetööstuses, mööblitööstuses. Kui ei õnnestu puitu ette varuda, siis inimestel pole enam tööd. Puhkusest ei saa rääkida, ühe kuu saab töötaja korralist puhkust, ülejäänu oleks osaliselt tasustatav puhkus. Seadus näeb ette, et see on 60% keskmisest palgast. Kui võtta metsatöölise keskmine palk, siis oleks see umbes 830 krooni kuus, sellega pole võimalik 3 kuud ära elada. Lisaks kaasneks muidugi, et suurem osa ettevõtteid läheks pankrotti ja inimesed jääksid tööta.

Eestimaa Looduse Fondi metsaspetsialist Rainer Kuuba väitel on juhul, kui me vähegi tunneme muret oma tuleviku pärast, ülim aeg muuta praegust suhtumist, eriti riiklikku suhtumist, metsadesse ja metsamajandusse. Käesolev konverentsi teema - raiete keelustamine kevad-suvisel ajal - on väga selge protest praeguse röövmajandamise vastu. Sest seda probleemi ei oleks kui Eesti metsi majandataks metsadest lähtuvalt, nii nagu seda peaks tehtama ja saaks teha. Kevad-suvisel ajal tuleb metsi uuendada ja uuendatud alasid hooldada. Kui ka kusagil raiutaks, siis kindlasti väikeses mahus ja kohtades, kus kahju keskkonnale on minimaalne ning sellise suhtumise juures ei oleks ka mingeid probleeme raiutava puidu kogusega, sest ei raiutaks rohkem, kui see on otstarbekas säilitamaks metsa elukeskkonnana ning samas ka pideva puidu tootjana.

Kuuba sõnul pole küsimus mõnekuises raiete keelustamises, vaid kogu metsanduslik reeglistik tuleks muuta selliseks, et sõltumata sellest, milline on metsas toimetav inimene, oleks metsal võimalus jääda Metsaks.

Ökoloog Toomas Frey soovitas viia raiekeelu 2 kuule. Kui kehtestataks raierahu siis saaksid rohkem inimesi tööd, sest sama töö tuleb ära teha lühema aja jooksul, vaja oleks rohkem töökäsi. Olukord laheneks ka, kui suurendataks kaitsealuste metsade pindala senisest plaanitavast 4%lt 12%le, nii nagu näevad seda ette paljud rahvusvahelised dokumendid. Siis oleks teatud osa metsast täielikult puutumata ja ülejäänutes võiks intensiivselt majandada.

Mullateadlane Loit Reintam tõstatas lõpuks küsimuse, et miks üldse on vaja ressursi kaitsjatel tõestada, miks liigkasutamine on kahjulik. "Metsatööstus peaks tõestama seda, mis tal arus on, kuidas ta saab loodust kahjustamata metsaressurssi kasutada."

Kokkuvõtteks leiti, et konverentsil said nii looduskaitsjad kui metsatööstus probleemi kohta rohkem teada, üksteise arvamusi ära kuulates ja küsides oli võimalik teineteise põhjendustest parmini aru saada. Sellega loodi vajalik alguspunkt edasisteks läbirääkimisteks.