ROHELINE VÄRAV, 20.03.2000

Raierahu mõjuks Eesti majandusele ergutavalt

Terve viimase nädala oleme pidevalt rääkinud raierahu konverentsist, selle lühikokkuvõtet ja muud informatsiooni on võimalik lugeda Rohelise Värava uudisteveergudelt. Roheline Värav küsis konverentsi ühelt korraldajalt Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni esimehelt URMAS TARTESELT, milliseid mõtteid tekitas temas see ühisfoorum ja mida võetakse ette edaspidi.

RV: Eelmise aasta kevadel kuulutas Eesti Ornitoloogiaühingu liige ajakirja Eesti Loodus veergudel välja metsasõja, nüüd pakkusite kevadsuviste metsaraiete keelustamise kohta välja termini - raierahu. Miks on viimasel ajal meie metsadest rääkimisel vaja kasutada nii palju sõjandustermineid ja mida tähendab üldse raierahu?

UT: Sõda tähendab midagi väga tõsist, kus ühele osapooltest lõpeb asi reeglina pöördumatult halvasti (surmaga). Seda muidugi siis, kui enne ei suudeta rahu sõlmida. Peale sõjalise konteksti sisaldab rahu mõiste endas aga palju muud head. Rahu maailmas, hinges, metsas.

Siit ka nende mõistete kasutamine meie metsadega seonduvalt. Kuid kui vaadata metsades toimuvad, siis jääbki mulje nagu oleks metsadele kellegi poolt sõda kuulutatud - väga palju raiutakse metsa ilma seda taasistutamata ja raiutakse ajal, kui toimub rahu vajav metsaökosüsteemi taastootmine; raie alla satuvad metsad, kus raiet poleks üldse tohtinud teha. Selline tegevus viib aga pöördumatute tagajärgedeni - metsade hävimiseni ja sealtkaudu kõikide Eestimaa elanike elutingimuste halvenemiseni.

Selleks, et taolist hukutavat arengut välistada, ongi tarvis meil raierahu - aega, kuis metsad saavad ennast rahus taastoota. Ja see aeg on kevad-suvine aeg.

RV: Raierahu konverentsil eristas mullateadlane Loit Reintam kõnelejad kahte kindlasse leeri: looduskaitsjad ja tegelikud metsakasvatajad ning metsatöösturid ja need, kes end metsakasvatajateks loevad. Kas tõesti on raierahu kehtestamisel tegemist kahe mõttemaailma kokkupõrkega, kas looduskaitsjate idee on kahjustada Eesti majandust või on neil teised eesmärgid?

UT: Konverentsil sai tõesti selgeks asjaolu, et Eestimaal on siiski ka palju vastutustundlikke metsamehi, kelle suhtes raierahust rääkimine on nagu avatud uksest sisseastumine. Paljudes metskondades on metsaülemad ise kehtestanud "metsavaikuse" kuu, millel järgneb metsade eest hoolitsemise kuu, kus raietöid metsavarumise eesmärgil praktiliselt ei toimu. Ja ka ülejäänud aastal jälgitakse ning arvestatakse metsatöödel looduse tegelikku seisundit. Selliste metsameestega on ühise keele leidmine lihtne. Ka mitmed puidufirmad on väitnud, et planeeritav raierahu ei halva nende majandustegevust, kui puiduvarumist mõistlikult planeerida.

Samas on just nimelt metsatööstuse poole peal ja kahjuks ka paljude uusmetsaomanike seas selliseid subjekte, kes ei tunne ennast metsade peremeestena ega taha ka vastutada metsade tuleviku eest ja kes hetkekasu taga ajades on ilmselt valmis kasvõi kotkaste pesapuid langetama.

Küsimus on tõesti kahe maalimavaate kokkupõrkega: kas me seame endale eesmärgiks maksimaalse kasumi või optimaalse kasumi. Suur hulk meil kasutatavaid majandusteooriaid toetavad endiselt piirideta, maksimaalsele kasumile orienteeritud majanduskasvu ideid, unustades ära, et me elame lõplike ressurssidega planeedil. Hiljuti eesti keelde tõlgitud raamatus "Maailm aastal 1999" on kokku võetud palju kõnekaid fakte:

"Aastatel 1900-1998 kasvas maailma majanduse kogutoodang 17 korda. Vaid kolme aasta jooksul (1995-1998) kasvas kogutoodang enam, kui 10000 aasta jooksul põlluharimise algusest aastani 1900."

Poliitikute edukuse hindamise aluseks on ikka majanduskasvu absoluutnäitajad, mitte säästlikult majandatud keskkond. Samas tähendab taolise majandusmudeli järgimine Maa ökosüsteemide hävitamist ja seda ka Eestis.

Metsandusest on saanud tugev ja mõjuvõimas majandusharu kõikjal maailmas, kus metsi veel alles on. Metsatööstuse toodang on Eesti suurimaks eksportartikliks. Siit ka poliitikute ja ametiisikute iseäralikult ettevaatlik suhtumine metsatööstust puudutavatesse võimalikesse piirangutesse. Kuidas muidu seletada, et looduskaitsjate ettepanek, mis saadeti välja Riigikogu Keskkonnakomisjonile, Keskkonnaministrile ja Metsaametile 02.12.1999, on tänaseni ikka veel ametliku vastuseta. Ainsa seisukohana jõudis meieni konverentsil Riigikogu Keskkonnakomisjoni arvamus ja sedagi pidime ise küsima.

Ainsate probleemidena tuuakse raierahu vastuargumentidena just nimelt võimalikku majanduslangust ja tekkivaid sotsiaalseid pingeid. Ometi on Eestil unikaalne võimalus õppida maailmamajanduse kogemustest. Kas Brasiilia või Indoneesia on saanud rikkaks vihmametsi raiudes ja puidutoorainet müües? Kõigile peaks selge olema, et suuremaid kasumeid ei saa mitte metsi üha rohkem raiudes või töödeldud puidu hulka suurendades, vaid vähemast hulgast puidust kõrgema kvaliteediga puidutooteid tootes. Seega, kui raierahu ka vähendaks raiete mahtusid, siis tuleb puidu kui tooraine ekspordi asemel puitu senisest enam väärindada ja alles siis eksportida. Nii peaks ju majandusel hoopis paremini minema. Mida enam suunata tähelepanu puidu edasisele töötlemisele ja lõpptoodangu (tarbekaubad, mööbel jms.) müümisele, seda enam tekib ka töökohti.

Rootsis vähenes tööhõive raietöödel alates 1980. aastast kaks korda samal ajal, kui varumine tõusis 17%. Sama tendents toimub ka Eestis. Hankiv metsatööstus loob muude metsakasutusvõimalustega võrreldes igal pool maailmas suhteliselt vähe töökohti. USA-s annab metsade kasutamine puhke-eesmärkidel peaaegu 2,6 miljonit töökohta ning toob aastas majandusele 97,8 miljardit dollarit kasumit samal ajal kui metsaraie annab 76 000 töökohta ning 3,5 miljardit dollarit kasumit. Eestis on proportsioon ilmselt vastupidi või puudub vastav statistika ja see loobki pettekujutelma metsaraiete olulisusest majandusele ja tööhõivele.

Seega raierahu kehtestamine omab Eesti majandusele pigem ergutavat efekti, võibolla ongi parem metsatööstus senisest sisseharjunud saagimise rutiinist pisut välja viia. Paus annab aega metsa eest hoolitsemiseks ja sunnib ühtlasi ka uusi tooteid välja mõtlema, valmistama ja senisest enam ka tulu saama. Ühtlasi vajatakse vähem puitu, metsad saavad puhata, meie elukeskkond ei hävi ja Eestimaa kui põlise metsarahva kodumaa areneb edasi.

RV: Elu Pärnumaal ei sõltu viimasel ajal enam kevade-suve-sügise-talve vaheldumisest, vaid sellest, millal Pärnu sadamasse saabub puidulaev. Siis kihutavad pikad metsaveoautod voor-voori-järel sadama poole. Saadud raha vahetatakse kiiresti külamonopolis viina vastu ja jäädakse ootama uut "valget laeva". Kas usud, et inimesed oleksid nõus sellist rütmi muutma, kui kevad-suvised metsaraied keelustataks?

UT: Harjumusel on muidugi suur jõud. Aga need inimesed peavad oma elulaadi niikuinii varem või hiljem muutma, sest sellise majandamise juures saavad metsad ükskord otsa. Parem elulaadi muuta varem, kui külakaevudest ka vesi metsa kadumise tõttu kadunud pole.

RV: Milline oleks Sinu nägemus, kuidas saaks metsade olukorda parandada: lihtinimesena ja ametnikuna (komisjoni esimehena)?

UT: Väga palju sõltub meie kõigi suhtumisest. Nii nagu me peaksime eelistama Eestimaist kaupa, peaksime hakkama eelistama säästlikult majandatud metsadest varutud Eestimaiseid puidutooteid. Loodan väga, et näiteks kavandatav metsade sertifitseerimine aitab siin säästlike majandusprintsiipide väljakujundamisele.

TA Looduskaitse Komisjoni esimehena pean teadvustama metsade rolli ökosüsteemide tasakaalu alalhoidmisel. Selle sajandi looduskaitse suurkuju, Albert Schweitzer tugines eelkõige eetikale ja aukartusele Elu ees. Tänapäeval on ökoloogiliste uurimistööde tulemusena meil lisaks eetikale olemas mitte küll piisavad, kuid igal juhul arvestatavad teadmised ökosüsteemide talituse kohta ja inimtegevuse võimalikust mõjust nendele. Neid teadmisi on vaja kogu ühiskonnale arusaadavaks teha.

On tarvis teadvustada metsade rolli mitte üksnes puidu toorainena, vaid juhtida tähelepanu teistele metsade kasutusvõimalustele. Näiteks Hiinas keelati metsaraie täielikult Jangtse ja Hunag He jõgikonna ülemjooksul, sest metsade võime akumuleerida vett muudab kasvavad puud langetatud palkidest mitu korda väärtuslikumaks. Eestis on aga viimastel aastatel oluliselt muutunud meie suurima ja ühe olulisema siseveekogu - Võrtsjärve - vee värvus. Põllumajandusreostus ja tootmisreostus on üldiselt vähenenud, tähendab saab seoseid otsida üksnes kevadsuvistest metsaraietest. Kas meid ootab ees Tisza ja Doonau jõe kogemus?

Eesti Metsaseaduses on puiduvarumine metsade kasutamisviisidest alles seitsmendal kohal. Lisaks puiduvarumisele on metsa kasutamise viisideks kaitstavate loodusobjektide hoidmine; maastiku, mulla või vee kaitse; inimese kaitsmine tootmis- ja transpordiobjektidelt leviva saaste ning ilmastiku kahjuliku mõju eest; inimestele puhkamise, tervise parandamise ja sportimise võimaluste loomine; puude seemnete, metsamarjade, seente, pähklite, ravim- ning dekoratiivtaimede jms. varumine; mesipuude paigutamine, teadus- ja õppetöö; jahindus ja riigikaitse.

Miks teeb meie piimatööstus marjajogurteid imporditud metsamarjadest?

RV: Mida saaks teha meie valitsus ja keskkonnaministeerium?

UT: Räägitakse, et raierahu võib peletada investorid Eesti metsatööstusest. See on kaheldav, sest soliidsed välispangad jälgivad alati laenuprojektide finantseerimisel looduskaitse nõuete täimist. Samas on muidugi ka valitsusel suur roll teadvustamaks puidu varumisel säästlikkuse möödapääsmatust ka meie naabritele. Ükski riik ei suuda üksinda tegutsedes tagada varude säästlikku kasutamist ja kaitset. Samal ajal võib ka väike riik palju ära teha ja teenäitajaks olla on alati parem, kui teiste sabas sörkida. Me ei tohi ega saa piirduda üksnes ametlikes esinemistes keskkonnakaitseliste fraaside kordamisega.

Greenpeace pole tulnud Eestisse üksnes seetõttu, et meil on kohapeal olemas kompetentsed looduskaitseorganisatsioonid, kes on üleskerkinud küsimustele suutnud anda adekvaatsed hinnangud.

Valitsusel ja keskkonnaministeeriumil tuleb koostöös looduskaitsjatega jõuda selgusele, miks ei toimi olemasolevad looduskaitse ja metsade kaitse alased seadused. Huvitav on näiteks asjaolu, et ka praegu kehtivad erinevad seadused peaksid hinnanguliselt 70-80% ulatuses ettepanekus soovitud raierahu tagama. Tegelikkuses asi ei toimi. Neid regulatsioone on ilmselt liiga palju, nad on keerukad ja nende järgimine tavakodanikule sageli raske. Seadusi tuleks mõne koha pealt taoliste lihtsalt järgitavate piirangutega (sesoonne raiekeeld) lihtsustada. Nii väheneksid ka näiteks järelvalve kulud.

Ja lõpuks oleks väga huvitav teha uus inventuur: mis on saanud nendest Eestimaa metsadest, mis omal ajal meie krooni tagatiseks olid.

RV: Kas on võimalikud ka mingisugused kompromissid?

UT: Loomulikult on looduskaitsjate poolt tõstatatud ettepanek aluseks edasisele arutelule leidmaks parimad viisid toimiva raierahu tagamisel. Keegi pole mõelnudki seda kehtestada kohe homme. Üheks kompromissivõimaluseks oleks raierahu tagavate raiepiirangute sisseviimine järk-järgult. Järgmisel aastal 1 kuu, ülejärgmisel aastal 2 kuud ja kolmandast aastast siis lõplik kuude arv, mida vajalikuks peetakse.

Tõenäolisem tee on nn kombineeritud variandi rakendamine, kus raierahu kuude arv piirduks näiteks 2 kuuga (jüripäevast jaanipäevani?). Ülejäänud ajal aga rakendatakse täiendavaid metsakaitselisi meetmeid nii nagu on välja pakkunud Riigikogu Keskkonnakomisjon ja Metsatöötajate Ametiühing. Selle variandi rakendamise eelduseks on, et vastavad piirangud tegelikkuses ka toimima suudetakse panna.