ROHELINE VÄRAV 13.03.2000 (http://www.greengate.ee)

Strateegilisi mõtteid metsade kaitsest

Rein Kuresoo
pühapäeva maaletooja

Jaan Kaplinski sõnul ajab Eesti riik iiveldama. Iiveldustunne tekib ikka siis, kui see, mis me endi ümber näeme, ei vasta meie ootustele, on vastuolus meie sisemise ideaalmaailmaga. Looduskaitsjatele on ilmselt kõige mõrumaks suutäieks noores ja vabas Eesti riigis see, mis toimub metsades. Kõige ebameeldivamaks turumajandusega kaasnenud muutuseks on raiete muutumine aastaringseks ning lindude pesitsusrahu rikkumine – peki ja filee lõikamine elusa sea seljast. Mu maakodu vahetust naabrusest on raiete tõttu mõne aastaga taandunud herilaseviu ja väike konnakotkas, veidi kaugemalt kassikakk. Eesti Ornitoloogiaühing (EOÜ) on analüüsinud kevadsuviste metsaraiete mõju metsalinnustikule ning leidnud selle üheselt kahjuliku olevat. On selge, et looduskaitsjad ei saa metsanduse võidukäiku, suud ripakil, pealt vaadata.

Looduskaitse pole iial olnud pingevaba akadeemiline tegevus – peaaegu kõik looduskaitselised aktsioonid sisaldanud eos vastuolu kellegi majanduslike huvidega, mis on lahendatud mõnikord selgitustööga, suuremas osas arukate või magedate kompromissidega, huvide kinnimaksmisega ning küllaltki harva fosforiidisõja taoliste lahingutega. Esmapilgul lootusetutenagi näivaid lahinguid on lootust võita neil juhtudel, kui võitlevate poolte jõud (inimhulgad ja nende käsutada olevad võimuinstrumendid) on mingil määral võrreldavad või on vastaspoolel mängus väiksem majanduslik huvigrupp (näiteks lahing Undva sadama pärast peaks hea strateegia korral olema võidetav). Ei ole mõtet pidada lahinguid, mis piirduvad pika ja kurnava tulevahetusega. Veel mõttetum on hea idee nimel ise pikali jääda.

Viie looduskaitseorganistasiooni nõuet kevadsuviste metsaraiete peatamiseks pean lahinguks, mille võitmiseks lähitulevikus on vähe lootust, ehkki ka võitlus positsioonide nihutamiseks ning strateegiline rivistumine pikaajalisemaks piiramiseks on vajalikud. Säästlikkusest ning mitmekesisusest rääkiv, kuid põhiliselt käibe- ja kasumivoogude keskkonnas tegutsev turumajanduslik puuk on ammu metsa lastud ning end seal juba laiaks söönud. Raiete peatamise nõue kujutab endast seepärast turumajanduse aluseid väristavat revolutsiooni, mille teostamine ei sõltu keskkonnaametnike lahkusest. Kujuneval tulejoonel asuvad looduskaitsjate vastu nii poliitikud, äriilm, suur osa meediast ning kergesti vihaseks aetav ja rahapuuduses rähklev rahvas. Praeguses poliitilises kliimas tuleb looduskaitsjatel uurida iga ettepaneku sotsiaalmajanduslikku külge ning viia läbi enese ja vastasjõudude, poolt- ja vastuargumentide inventuur.

Turumajandus on nagu jalgratas, mis kukub pikali niipea, kui pedaale ei sõtkuta. Turumajandus on alati kasvumajandus – majanduskasv on finantssektori kasumi ja reaalintressi peamine allikas, selle peatudes satuvad pangad raskustesse, langevad kinnisvarade ja aktsiate hinnad, tõusevad laenuintressid, pankrotistuvad nõrgemad firmad ja kogu majandus kaldub kreeni. Pangalaenude saamise tingimuseks on ühtlane kasumivoog ning Eesti pangandussektor ei krediteeri seetõttu praegu peaaegu üldse põllumajanduse taolisi ebastabiilse turuga hooajalisi ettevõtmisi. Metsandussektor hakkas pärast hooajaliste piirangute kaotamist raietele saama kergesti pangalaene. Eesti metsafirmad, kes võitlevad oma turuosade pärast välismaiste konkurentidega, on oma tegevust laiendanud kodumaiste kallite krediitide arvelt ning neil on välisele särale vaatamata pidevalt likviidsusprobleeme. Kui metsaraied kevadsuvisel ajal peatataks, langeks märgatav osa neist turult välja ning vabanenud nišid hõivataks välisfirmade poolt, kes võivad oma harvesterid ja metsaveokid vajaduse korral mõneks kuuks teistesse riikidesse paisata. Kahjumit kannaksid pangad ja liisingufirmad ning ehkki praegu ei tea me raiete peatamise majanduslikku koguefekti (niikuinii esitab analüütikurahvas vajaduse korral rehkenduse õige pea), võib üsna suure tõenäosusega väita, et raiete peatamine tooks kaasa majanduslanguse, millele järgneks ilmselt ka majanduskriis ja suured mullistused poliitikas. See ongi põhjuseks, miks kogu maailmas, kus looduse kaitseks on rakendatud kõikvõimalikud agendad, naturad, bonnid, bernid, ramsarid, ibad ja linnudirektiivid, on väga vähe spetsiifilisi instrumente metsalooduse kaitseks ja vastava konventsiooni väljatöötamine käib üle kivide, kändude ja raiesmike musta maa. Troopikametsi, kus on igavene suvi, linnu-, konna- ja putukaelu õige mitmel korrusel ning alati pehme ning elustikust kihisev pinnas, raiutakse edasi poliitilisele kärale vaatamata.

Kaks erinevat maailma

Selles küsimuses on vastakuti kaks täiesti erinevat maailmakäsitlust, mille alusprintsiibid tunduvad mõlemale osapoolele enesestmõistetavatena ning väitlejad toimivad tões ja väes vastavalt oma usule. Selleks, et võita vaidlust metsandussektoriga, kelle poole hoiavad ilmselt ka keskkonnaministeeriumi juhtivametnikud, on vaja murda teatav paradigma. Ei olegi päris selge, milliseid ajukääre pidi selle piir kulgeb, sest ökoloogilise mõtteviisi kohaselt on igasugune majanduskasv Maa piiratud ressursse arvestades hukutav. Ehkki sellist mõtet on püütud ka Eestis jutlustada, ei tea ma ühtegi auku, kust see ideoloogia oleks võinud pääseda võimu- ja rahamaailma kuplite alla. Majanduskasv on jõukate lääneriikide jaoks püha lehm, kelle sõnnikut haistes on isegi moodne nina kirtsutada, eestlastele on kasvumajandus taeva taadike.

Looduskaitse on ökoloogial põhinev ideoloogia, kuid igal juhul mitte läbinisti teaduslik doktriin. Suur osa looduskaitselistest vaadetest põhineb siiamaani usul ja seda väljendab praeguseks juba ka poliitilisel tasandil ettevaatlikkuse printsiip – kui mingi tegevuse mõjud loodusele ei ole selged, siis tuleb sellest tegevusest loobuda. Seda printsiipi ei luba majanduslik ettevaatlikkus ilmselt rakendada terve majandussektori ulatuses isegi neil juhtudel, kui tegevuse mõju loodusele on üheselt kahjulik. Ettevaatlikkuse printsiipi rakendatakse ka üksikjuhtudel raudse ebajärjekindlusega, sest see, mille kohta midagi kindlat ei teata, ongi poliitikute pärusmaa. Näiteks ei saa looduskaitsjad vanduda, et pärast sadama ehitamist Undvasse kirjuhahad sealt kaovad või mujale kolinuna kannatada saavad, ehkki selleks arvamuseks on alust. Poliitilise ornitoloogia kirjuhaha spetsialistide vastuargumendid on teada, ka metsaraiete asjus on esimesed pärlid   lagedale toodud – raieküpses metsas linnud ei pesitse, raiete tagajärjel hukkub 13 000 lindu, samas hävitavad koduloomad aastas 1,7 miljonit ja autod 1,7–3,4 miljonit.

Me arvame, et liikide säilitamine on meie eetiline kohus, poliitikud on tunnistanud, et säilitada tuleb liigiline mitmekesisus – üksikutest liikidest rääkides on poliitikud üsna üleolevad – mõni protsent siia-sinna tundub ju poliitilise ornitoloogia mõttemalle arvestades õige loomulik olevat – mets mühab ikka edasi, meri kannab endiselt laevu. Me ei saa teha eksperiment, selgitamaks välja, mitu liiki me võime kaotada, enne, kui mets lakkab olemast mets, nii nagu me ei saa küsida, mitu karva me võime välja tõmmata jumala habemest, enne kui ta vihastub.

Analoogiliselt looduskaitsega põhineb ka metsandus teatud uskumuste süsteemil, ehkki väidab end seisvat täiesti teaduslikul alusel. Diskussioonid looduskaitsjate ja metsameeste vahel ongi  ilmsiks toonud põhiliselt selle, et nende vaatekohad metsale on väga erinevad. Looduskaitsjate lähtekoht on Looduse (või jumala-), metsameeste oma Inimese (või majanduse) keskne. Valijate häältele mõeldes eelistatavad poliitikud metsa- ja majandusmeeste seisukohta isegi juhul, kui looduskaitsjate põhiseisukoht on teaduslikult igati põhjendatud.

Metsateadus ei tea vastuseid ….

Metsateadus on rakendusteadus, mis uurib eelkõige seda, kuidas kasvatada kõige ratsionaalsemalt väärtuslikku puitu ja suurendada metsade tootlikkust. Ökoloogid ja süstemaatikud on vaid vähesel määral olnud kaasatud uuringutesse, mis käsitlevad raiete mõju metsa ökosüsteemile. Seetõttu ei tunne me kuigi hästi seoste keerukust, mis valitsevad erinevais looduslikes metsatüüpides – näiteks mullastiku ja seenestiku kaitsega seonduvate probleemide tõsiteaduslikud vastused nõuaksid metsa jälgimist mitme puupõlvkonna jooksul. Metsalinnustiku kaitse probleem ei ole meie metsateaduse huvisfääri kunagi kuulunud ja ehkki bioloogilise mitmekesisuse kaitse on olnud kilbile tõstetud juba kümmekond aastat, kulgeb suur osa metsateadusest lihtsalt vana rada. Ja hoolimata sellest, et Eesti metsapoliitikas on rangelt kaitstavate metsade protsendimäära soovitatud tõsta kolmelt neljale, ei oska praktiliselt keegi öelda, kui paljude metsaliikide säilimise see tagab.

Metsade majandajad ammugi mitte….

Intensiivmetsandus sai oma tänapäevase näo alles pärast mootorsaagide, traktorite ja harvesteride kasutuselevõttu ja ajalooline perspektiiv on liiga napp hindamaks õigesti praeguste majandamisvõtete mõju loodusele. Kahjuks tunneb suur osa neist inimestest, kes metsi raiuvad, märksa paremini mootorsaage, traktoreid, harvestere ja maastureid ning nende kepse, kolbe ja määrdeõlisid, kui metsas elavaid liike ja nende vajadusi. Ometi on metsamehed harjunud usuga, et hooldatud mets ongi õige mets ning et loodust tuleb kaitsta, aga mets tahab raiumist. Metsamees mõtleb arvestuslangi kategooriais ning võib käsi südamel väita, et hirmul nagu Eesti raiutaks lagedaks, ei ole sõnasõnalist alust.

Looduskaitsjad samuti mitte….

Looduskaitsja silm märkab otsekohe seda, et tuttavas maastikus on mõni vanem metsaosa maha raiutud, nägemata, et aasta jooksul on nooremas metsas puud kasvanud paarkümmend sentimeetrit kõrgemaks ja tüved mõne millimeetri võrra jämedamaks. Enamasti ei mõtle ta ka sellele, et suurem osa meie metsadest on pika majandamise tulemus – tal ei ole tahtmist ega tarvidust mõelda majandusmehhanismidele, mis looduskaitseliste aadete edenemise kõrval on muutunud ajapikku aina küünilisemaiks. Metsa on kasvatatud samuti kui siga, ikka selleks, et pekki ja liha saada. Ka seakasvatus muutub üha jõhkramaks, kuid eks katsuge vend Oskarit süües rääkida aukartusest elu ees!

Väitluse puhkedes esitatakse tugevate argumentide kõrval tihti ka vaieldavaid seisukohti, mis võimaldavad ühel osapoolel teise lihtsalt lolliks kuulutada. Võime küll naerda väite üle, et raieküpsetes metsades linde ei pesitse, kuid peame täpsustama ka eneste seisukohti. Ei ole kahtlust, et lindude pesitsusajal tehtavad raied on kahjulikud ka pinnasele, kuid tänavusel soojal talvel lõhuti raiete käigus pinnast rohkem kui mõnel sademevaesel suvekuul. Ilmselt on metsatööd pinnase kaitse seisukohalt taunitavad kõigil keltsata kuudel. Raiepausi puhul, mis kohandataks metsalindude pesitsusajale, langeks tümal varakevadel ja hilissügisel metsapinnasele senisest suurem koormus. Selge määratluse puudumisel muutub diskussioon manipuleeritavaks ning lahendused sõltuvad võimust, mis ühel või teisel osapoolel kasutada on.

Millised on kompromissivõimalused?

Asko Lõhmus Eesti Ornitoloogiaühingust on näidanud, et kompromissina on aktsepteeritav metsaraiete peatamine kolmeks kuuks ning väiksemad katkestused võimaldavad  pesitseda vaid  värvulistel, kelle asurkonnad tervikuna ei ole ohustatud – ehk vähem, kui kolm kuud ei lahenda põhiküsimust. Kui metsamehed on nõus planeerima oma puhkused ja metsa istutamise kevadisele ajale, on esialgu kakski kuud vähese tõenäosusega realiseeruvaks maksimumiks.

Alati leidub keegi, kes väidab teadvat vastuseid

Mäletan teadusliku kommunismi kursusest vene bolševike diskussiooni selle kohta, kas kommunismi võit on võimalik ühel maal. Selles vaimus võib esitada spekulatiivse küsimuse – mis juhtub siis, kui üksnes Eestis keelataks neljaks kuuks raied. Võimalikust majanduskriisist, välisfirmade positsiooni kindlustumisest ja suurenevast raiekoormusest naabermaades oli juba juttu. Räägitaks ikka ja jälle 40 000 kaotatud töökohast (ehkki keegi ei räägi iialgi töökohtadest, mis kaovad metsakombainide kasutuselevõtuga) ning ässitataks üles kuri pööbel, keda praeguses Eestis on juba piisavalt. Mart Laar kuulaks, häbipuna palgeil, IMF-i onude noomitusi… Mõistagi on need arutlused ühte masti Darwini mõttekäiguga vanatüdrukute arvukuse mõjust piima rasvasisaldusele. Tõsiasi on see, et Skandinaavia saepuruvabrikud, mis on sealsed valgeselg-kirjurähnide pesitsusmetsad juba ammu peeneks jahvatanud, tahavad igal kuul tselluloosi toorainet ning Saksa rohelised ootavad iga päev seitungit, et lugeda kasvõi seda, kui halb on olukord Eesti metsades. Mina ei tea küll paljusid vastuseid, kuid usun, et järgmiste valimiste ajal vaatab plankudelt ja seintelt taas vastu üks prillipaar, sisendades kuhtunud eestlastele, et tema erakond teab. Kui USA-s oli kaheksa aasta tagustel valimistel üheks poliitiliseks kaalukeeleks lääneranniku metsade ja tähnikkaku kaitse, mille eest võitles miljoneid looduskaitsjaid sadade tuhandete metsaraiujate vastu (kelle loosungiks oli – tapke kakk – päästke metsaraidur!), tegid Clinton ja Gore panuse looduskaitsjatele. Meil on kakukaitsjate ja kakutapjate proportsioon ilmselt vastupidine. Kõpulased mõtlevad juba sellele, kuidas loodavast rahvuspargist linde minema peletada, et need raietele ette ei jääks.

Seepärast tuleks praegu konsulteerida naabermaade looduskaitseorganisatsioonidega võimaliku pikaajalise ühistegevuse osas – kevadsuviste metsaraiete peatamine võiks jääda kõigi Läänemere-äärsete riikide looduskaitsjate ühiseks eesmärgiks, sest see eeldab majandus­mehhanismi adapteerimist ning erinevate riikide metsandussektorite konkurentsivõime säilitamist. Keskkonnaministeeriumiga tuleks esialgu saavutada kokkulepe kompleksse (ja ilmselt kuluka) metsalooduse kaitse programmi välja töötamises, mis näeks ette ohustatud liikide põhjalikumat seiret, kevadsuviste raiete peatamist kaitse- ning valikaladel, liikide kaitsekorralduskavade koostamist ja kinnitamist, metsameeste looduskaitsealast väljaõpet ning kehtestaks tõhusamad looduskaitsestandardid metsaraietele. Ka diferentseeritud keskkonnamaksud, mis arvestaksid raiete aega ja kohta, tuleksid ehk kõne alla, ehkki nende rakendamine on ilmselt keerukas.