Välimus

Tuttpütt (Podiceps cristatus) on veelind, kellel on maapinnal kõndimine väga vaevaline. Ujudes on tuttpüti sabatuna näiv keha sügavalt vees ja lame selg veepinnaga peaaegu tasa, üksnes pikk kael reedab linnu juba kaugelt. Lendu tõusmiseks peab tuttpütt veepinnal pikalt joostes hoogu võtma. See on ka põhjus, miks teda ei kohta väikestel tiikidel ega metsajärvedel. Inimese või röövlooma lähenedes eemaldub tuttpütt sukeldudes.

Häälitsused ja nimetused

Kevadel on tuttpütid häälekad – nende korisev ja krooksuv hääl kostab kaugele, mistõttu rahvasuu on andnud neile nimeks kroogu või merivares. Nimetus pütt tuleneb nähtavasti tuttpüti ninahäälest „tök-tök, püt-püt” (Mäger 1967).

Kuna tuttpüti jalad asuvad keha tagaosas ning linnul on maapinnal vaevaline liikuda, on teda hüütud ka kakerdiseks või perssjalaks.

Saksa keeles on tema nimetus Haubentaucher (Haube ’kapuuts’; Taucher ’sukelduja’), inglise keeles Great Crested Grebe (’suur tutiga pütt’), vene keeles большая поганка (’suur pütt’), soome keeles silkkiuikku (’siidpütt’) ja läti keeles Cekuldūkuris.

Levik ja arvukus

Tuttpütt on väga laia levilaga liik: tema nominaatvorm, alamliik cristatus on levinud kogu Euroopas ning Aasias kuni Mandžuuriani välja. Tuttpütt pesitseb ka Aafrikas ja Austraalis, kuid seal elavad tema alamliigid infuscatus ja australis. Tuttpüti levikukaart rahvusvahelise linnukaitseorganisatsiooni Birdlife International kodulehel:

Tuttpüti koguarvukuse kohta ei ole väga täpseid andmeid. Euroopas arvatakse elavat 330 000 – 498 000 paari tuttpütte, kellest kolmandik pesitseb Venemaal. Eestis pesitseva asurkonna suuruseks hinnatakse 2000–3000 paari (Elts et al. 2019).

Lõunapoolsed tuttpütiasurkonnad on pigem paiksed, kuid Põhja-Euroopa tuttpütid rändavad talveks Lõuna- ja Lääne-Euroopasse.

Eestis on tuttpütt tavaline pesitseja ja läbirändaja ning ka vähearvukas talvitaja. Kevadel saabuvad tuttpütid Eestisse aprilli lõpus kohe pärast jää sulamist, sügisel lahkuvad nad oktoobris, ent kui jääolud võimaldavad, võib talveks Eesti rannikule jääda 50–250 tuttpütti (Elts et al. 2019). Pärast pesitsusperioodi ja rändeajal võib tuttpütte näha suurte salkadena: näiteks 2016. aasta augustis vaatles Juha Saari Loode-Eestis Kurkse väinal kokku koguni 750 peatuvat tuttpütti. Suurimat sügisrändeaegset tuttpütikogumit kohati kümmekond aastat tagasi Peipsi järvel Piirissaare taga, kus lindude arvuks hinnati 3500 isendit (Leho Luigujõe suuline teade).

Eestis kohtab tuttpütti kõige arvukamalt Väinamere ja Liivi lahe rannikualadel, Võrtsjärvel ja Peipsi järvel ning eutrofeerunud väikejärvedel Kagu-Eestis. Vahe-Eestis ja Virumaal on tuttpütt alati olnud haruldane, kuna seal ei leidu liigile pesitsemiseks sobivaid veekogusid.

Tuttpüti levikukaart Eesti haudelindude levikuatlases 2003-2009 (Mägi 2018).

Elupaik ja pesitsemine

Tuttpütt elab tuttpüti tüüpi järvedel ehk suurematel, üle 20 hektarilistel keset kultuurmaastikku asetsevatel järvedel (Onno 1958). Tuttpüti pesitsusjärved on taimestikurikkad ja alati üle meetri, valdavalt aga rohkem kui 2,5 meetrit sügavad. Mererannikul elav tuttpütt armastab roogu kasvanud lahesoppe, kuhu ta saab peita oma pesa.

Vettinud ja ujuval taimekuhilal asuva pesa ehitavad mõlemad vanalinnud hoolikalt koos ning paigutavad selle nii, et pesalt oleks mugav ennast otse vette libistada. Maikuus asub emaslind munema. Kolm kuni kuus (tavaliselt neli) elliptilise kuju ja väikse kanamuna suurust muna on algul sinakasvalged, kuid muutuvad ajapikku määrdunud kollakaspruuniks.

Väiksed pütipojad ronivad vanalinnu seljale ja hämmastaval kombel püsivad seal isegi sukeldumise ajal. / Foto: Kalmer Lehepuu

Emas- ja isaslind nii hauvad koos mune kui ka kasvatavad hiljem poegi. Triibulise peasulestikuga pütipojad kooruvad ligikaudu 25 päeva pärast munemist ning oskavad pesahülgajate lindudena kohe pärast koorumist ujuda ja sukelduda. Põnev on jälgida, kuidas vanalindude seljale roninud pütipojad sõidavad nagu kaptenid laeval mööda veekogu. Hämmastaval kombel püsivad pojad vanalinnu seljal isegi sukeldumise ajal. Iseseisvalt saavad pütipojad hakkama kolmandal elukuul.

Tuttpüti keskmine eluiga ei ole teada, kuid rõngastusandmete järgi oli üks Venemaal lastud tuttpütt eriti eakas – vähemalt 19 aastat ja 3 kuud vana (Fransson et al. 2017).

Ohud

Suurim, sageli saatuslikuks saav oht pütipesadele on veetaseme kõikumine. Mererannikul hävib osa pesi tormide ajal kiiresti tõusva veetaseme tõttu; kalatiikidel ja üleujutatud poldritel jäävad paljud munakurnadega pesad liiga varase veetaseme alandamise tõttu kuivale ning hävivad.

Ohuks on ka kiskjad: kuigi haudumise ajal pesalt lahkudes katavad pütid munad hoolikalt pesamaterjaliga, langeb siiski osa mune vareste ja teiste munaröövlite saagiks.