Tihased hindavad kiskja ohtlikkust tema kuju järgi

21.11.2016

Toidumajade juurde kogunevad nii tihased kui ka neid jahtivad röövlinnud ning see sunnib tihaseid pidevalt valvel olema. Ohtliku kiskja eristamine ohutust on eluliselt oluline – kui ohtliku kiskja lähenedes tuleb põgeneda, siis viimase puhul ei ole vajadust pagemisega energiat asjatult kulutada.

Mille järgi tihased neile ohtliku röövlinnu ära tunnevad? Küsimus võib esmapilgul üsna kummaline näida, kuid sellele vastuse leidmine on teadlastele olnud tõsine väljakutse ning seetõttu siiani suhteliselt kesiselt uuritud. Ilmselt käib see lindude nägemismeele vahendusel, kuid mis on täpsemalt need detailid, mida kiskja juures tähele pannakse?

Just sellele küsimusele – kas toidumaju külastavaid tihaseid hirmutab röövlinnu kuju ja kui oluline on röövlinnu sulestiku värvus – otsiti vastust Tšehhis läbi viidud uuringus, milles üks katsete läbiviijatest oli ka Tartu ülikooli loomaökoloogia doktorant Killu Timm. Röövlinnuna kasutati istuva emase raudkulli kuju, sest just raudkull on kõige sagedasem ja ohtlikum kiskja toidumaja külastavale tihasele. Kuju asetati toidumaja lähedusse ja jälgiti, kuidas see mõjutab tihaste toitumiskäitumist.

Kasutatavate lindude kujude suurus, silmad, nokk, jalad, küünised, saba ja tiivad olid raudkullile omased, kuid varieeriti kolme erineva sulestikuvärvusega kuju – katsetati nii raudkullile omaselt värvitud kujuga, triibulise kõhumustrita kujuga kui ka punarinna sulestikule sarnaselt värvitud raudkulli kujuga. Lisaks kasutati ka lilla-valgeruudulist raudkulli kuju ehk sulestiku mustrit, mida looduses lindudel ei esine ja mis seega ei tohiks tihastes otsest ohutunnet tekitada.

Nii näevad välja raudkullid rasvatihasena ja punarinnana. Edukaim maskeering on siiski ruuduline, sest seda ei oska tihased karta. / Foto: Killu Timm

Tõepoolest, viimati kirjeldatud kuju nähes jätkasid rasva- ja sinitihased toidumaja külastamist, kuna ebaharilik värvikombinatsioon domineeris röövlinnule omaste morfoloogiliste tunnuste üle. Kahte sulestikuvarianti – punarinnale sarnanevat ja kõhumustrita raudkulli kuju – aga välditi sarnaselt päris raudkulli meenutavale kujule. See näitab, et looduses esineva loodusliku sulemustri piiresse jäävat, kuid röövlinnule sarnanevat kuju peetakse siiski võimalikuks ohuks. Ei saa välistada, et punaka rinnaesisega kuju pidasid rasvatihased hoopis isaseks raudkulliks või mõjus punane toon neile hoiatusvärvusena.

Selgus ka, et sinitihased külastasid kujudega toidumaju sagedamini kui rasvatihased, mis viitab nende vähemale kartlikkusele või suutlikkusele seostada punarinda ja kõhutriipudeta kuju raudkulliga. Tõenäolisem on siiski sinitihaste kõrgem motiveeritus toidumaju külastada, sest asudes sotsiaalses hierarhias rasvatihastest madalamal peavad nemad toidu saamiseks rohkem riskima.

Tihaste toitumiskäitumise muutused näitavad, et röövlinnu tuvastamisel võivad teatud sulestiku värvuselemendid küll olla olulised, kuid mitte siiski määrava tähtsusega. Otsuse võivad tihased langetada ka teistele tunnustele tuginedes. Istuva raudkulli kuju peavad tihased täiesti ohutuks vaid siis, kui viimane on loomulikust erineva ebahariliku värvusega.

Veselý P, Buršíková M, Fuchs R, 2016. Birds at the Winter Feeder do not Recognize an Artificially Coloured Predator. Ethology 122: 1–8. DOI: 10.1111/eth.12565

Rasvatihase aasta teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi@ut.ee.