2013.a. vaatlused

Üleskutse

Kui Sul on põnevaid kohtumisi nurmkanadega, ja arvad, et neid oleks Teistelgi põnev lugeda, siis pane see kirja ja saada meile!

Tähelepanekuid looduses

Olen juba poisikesena olnud loodusega sinapeal. Esimese vabariigi ajal olin talus ja nägin kõike, mis toimus ümbruskonnas. Iga talumehe maalapil oli nurmkanu ja jäneseid väga palju, võiks öelda, et vähemalt üks pesakond kanu ja paar jänest kindlasti. Iga talupidaja, kellel oli relvaluba, võis omal maal jahti pidada – välja arvatud kitsele, põdrale ja metsisele. Enne kooli minekut lasksin paar nurmkana aia tagant rukkiorase põllult, nii oli õhtuks maitsev smoorapraad olemas. Tänu sellele, et siis puudusid kiskjad. Praegu aga, neid arstitakse ja hoitakse. Nõukaajal oli jahimeestele pandud kohustus hävitada hulkuvaid koeri ja kasse. Parimaid lausa premeeriti eri lubadega. Nurmkanu püüti ja hoiti kinni vanades sarades kuni kevadeni. Tehti varjeid, kuhu alla pandi viljapeksu jäätmeid ja teri. Rebaseid kütiti aasta läbi. Selle tulemusena, aga oli jäneseid palju. Olen jahimees 1950.a. peale olnud ja igal võimalikul ajal pidanud jahti – lubatud ajal ja lubatud ulukitele. Olen sügiseti viibinud väga palju kordi jänese ja hanede jahil. Ma ei ole elus kordagi näinud nurmkanade mängu ega nende poegi. Need linnud lasevad inimese päris ligi ja siis järsku, suure vurinaga tõusevad lendu ja maanduvad kuskil mitte väga kaugel põllul, heinamaal. Kõige suurem vaenlane on talv, siis tulevad linnud asula aedadesse. Olen näinud, et talve hakul tuleb aeda 10-14 lindu, kevadeks aga, on neid järel ainult 4-5. Nurmkana on väga haavatav lind. Öösel, kui ta toitub marjapõõsaste all, siis kassidel on neid kerge kätte saada. Meil, siin Toila alevikus, on kassid, kes töötavad väga effektiivselt. Aga pauku ei tohi teha – loomaarmastajad kohe kohal. Nii et, ega see EL ei seisa sugugi kasulike loomade ja lindude heaolu eest.

Heino Salumaa

Tark põllulind talvel linnas paadialune

Võru linnas kortermaja Vabriku 6 taga, Tamula järve ääres, viirpuude rea alla lumele puistatud päevalilleseemned, saiapuru ja kaeratangud ning tee-äärne eramu pikk varjuline elupuuhekk, toovad igal talvel kohale rohkesti varblasi, tihaseid, hakke, vareseid ja teisi talvelinde.
2012 a. talvel liitus nendega aga ootamatult üks „kanaline“. Oli see nurmkana või laanepüü , seda annab nuputada, sest 5-dalt korruselt vaadates oli ta pruunikashall, kiire jooksuga ja lennul ei juhtunud teda nägema.
Hommikuti oli ta esimeste hulgas kohal – kohe, kui hakkas pisutki valgenema. Seal lumel ta liikus rahulikult teiste lindude seas ja oli seemnete-terade nokkimisega ametis.
Inimesi liikus maja taga vähe, tee maja taga on ka vähese sõidetavusega ja on piiriks korrusmaja ja aia või hekiga eraldatud eramajade vahel. Oma suureks üllatuseks nägin mitmel korral oma aknast talve jooksul, kuidas see teadmata teid pidi linna sattunud lind õhtu hakul jooksujalu üle eramu lumise õue Tamula järve kaldale vaiadele pööratud paadi alla ööbima ruttas.
Vaat kui tark lind! Leidis endale linnas parima võimaliku varjupaiga. See ju kohe mitut tärni vääriv öömaja! Tormikindel katus pea kohal, lumesoojustuse ja tuuletõkkega, pealegi tunduvalt turvalisem kui kuskil lumevaalus mõne põõsa all. Talvelumi mattis paadi ja linnul tuli sukelduda lumes, et saada paadi alla, kuid antud linnul oli see liigutus talvel tuttav ja tavaline.
Silmapaare akende taga (ent loodetavasti oli neid vähe) , kes teda teel sinna või tagasi jälgimas, ta ei hoomanud.
Koos lume minekuga kadus ka tema. Loodetavasti oma loomulikku elupaika, linnast kaugele.
Talve tulles sai selgi aastal aknast välja kiigatud, ootuses haruldase linnakülalisega veel kord kohtuda. Kuid ei, haruldasi asju juhtubki vaid korra.

Loodushuviline
Ira Petrova