Kirjeldus
Eesti rahvuslind suitsupääsuke (Hirundo rustica) on sinakasmusta ülapoole ja kreemikasvalge alapoolega värvuline. Suitsupääsukese laup ja kurgualune on punakaspruunid, mida ümbritseb sinakasmust krae. Tal on suhteliselt pikk harkis saba pikkade välimiste tüürsulgedega. Saba alapoolel on näha valgeid laike, mis võivad moodustada katkendliku triibu. Isaslinnu saba on pikem ja sügavama hargiga kui emaslinnul. Noorlinnud on tuhmima värvusega, heledama näo ja kurguga ning emaslinnust väiksema sabahargiga. Suitsupääsukese laul on pikk ja hoogne sidin, mille sisse võib olla põimitud ka teiste lindude häälitsusi. Kutsehüüd on “Vidiit, vidiit…”.
Kuula suitsupääsukese laulu Loodusheli.ee lehel!
Levik maailmas
Suitsupääsukesel on üle maailma 6 alamliiki, kelle pesitsusalad asuvad põhjapoolkeral, kuid talvitusalad võivad ulatuda Argentiina, Lõuna-Aafrika ja Austraaliani.
Suitsupääsukese alamliikide levik maailmas. Allikas: Wikipedia. Kollasega on tähistatud pesitsusalad, sinisega talvitusalad ja rohelisega aastaringse esinemise alad.
Suitsupääsukese nominaatliik (Hirundo rustica rustica) pesitseb Euroopas polaarjoone, Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Jenissei jõe vahelisel alal ning talvitub peamiselt Aafrika lõunaosas. Tema Euroopa populatsiooni suuruseks on 14 – 29 mln haudepaari.
Alamliik H. r. transitiva pesitseb Lähis-Idas (Türgis, Iisraelis) ning on osaliselt paikne. Osa populatsioonist talvitub Ida-Aafrikas.
H. r. savignii on paikne Egiptuse alamliik, kes erineb meie suitsupääsukesest roostepunase alaosa poolest.
H.r.gutturalis pesitseb Aasias Himaalaja mäestikust Jaapani ja Koreani ning talvitub Lõuna- ja Kagu-Aasias Indiast Guinea ja Austraaliani.
H.r.tyleri pesitseb Kesk-Siberis ja Mongoolia aladel ning talvitub Kagu-Aasias.
Põhja-Ameerika alamliik H.r.erythrogaster pesitseb ulatuslikel aladel Alaskast Mehhikoni ning rändab talvituma Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse.
Rändeteed
Meie suitsupääsukeste asurkond kuulub geograafiliselt Ida-Euroopa regiooni, kes kasutab Aafrika lõunaossa lennates idapoolset rändeteed. Sama kinnitavad ka rõngastatud lindude rändeaegsed taasleiud.
Euroopa suitsupääsukeste rändeteed Aafrikasse. Allikas: http://www.borntotravelcampaign.com/
Rändel ja talvituspaikades olevate Eesti suitsupääsukeste taasleiud. Allikas: Matsalu rõngastuskeskus.
Läbi Ida-Euroopa riikide Poola, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria kulgev rändetee näib seejärel läbivat Vahemere idarannikut (leiud Liibanonist ja Iisraelist). Suure tõenäosusega võtab suur hulk meie pääsukestest Sahara kõrbelise maastiku läbimisel abiks loodusliku juhtjoone ning toitumispaigana Niiluse jõe oru. Osa ränduritest võib Aafrika keskosa poole suunduda ka mööda Punase mere idakallast. Erandlikuks võib pidada Eestis rõngastatud suitsupääsukese leidmist Pärsia Lahe loodeosast. Tõenäoliselt oli see lind kevadrändel sinna sattunud ebasoodsate ilmastikutingimuste ja/või orienteerumisvõime kaotamise tõttu.
Aafrika troopilises osas on arvatavasti loomulikuks rändekoridoriks Ida-Aafrika riftiorg ja sellega seotud järved (taasleiud Keeniast, Victoria järve lähistelt ja Malawist). Peale selle ligikaudu 9000-10 000 kilomeetrise rännutee läbimist on meie rahvuslind jõudnud Aafrika lõunapoolsesse kesk-idaossa. Seniste rõngastusandmete põhjal on meie pääsukeste peamiseks talvituspiirkonnaks mõtteline tsoon Lõuna-Aafrika Vabariigi põhjaosast (2 leidu) kuni Botswana ja Zimbabwe põhjapiirkondadeni (mõlemas 2 taasleidu).
Ühe otsa teekonna pikkus on ligikaudu 10 000 kilomeetrit.
Arvukus ja kaitse Eestis
Suitsupääsuke saabub Eestisse aprilli keskpaigas ning lahkub oktoobri keskpaigaks. Eestisse jääb pesitsema 100 000 – 200 000 paari suitsupääsukesi. Suitsupääsuke on Eestis III kaitsekategooria liik.
Suitsupääsukese levik Eestis 2003-2009. Allikas: www.eoy.ee/atlas
Elupaigad Eestis
Eestis pesitseb suitsupääsuke peamiselt maapiirkonnas ning linnades on ta väga väikesearvuline ja juhuslik pesitseja. Maal pesitseb ta hoonete (laudad, lakad, pööningud, küünid, tuulekojad) sees, aga ka sildade all. Sinna ehitab ta kausja, pealt lahtise pesa, mis koosneb savirikkast mudast, rohukõrtest ja süljest. Ühe pesa ehitamiseks kulub ligikaudu tuhat nokatäit ehitusmaterjali.
Juuni alguseks on enamik meie suitsupääsukesi pesitsemist alustanud. Emaslind muneb tavaliselt 4-5 muna. Pojad kooruvad jaanipäeva paiku ning lahkuvad pesast 10…15. juuli vahel. Osad pääsukesed asuvad seejärel teist pesakonda üles kasvatama. Ülejäänud aga hakkavad salkadesse ja parvedesse kogunema. Juulis ja augustis on võimalik kogeda vaatepilti, kui sajad ja tuhanded suitsupääsukesed kogunevad päikeseloojangul roostikku ööbima. Muide see komme pani muistseid inimesi arvama, et pääsukesed talvituvad veekogude põhjamudas.
Lend talvitusaladele on aga ränk. Esimesel eluaastal hukkub ligikaudu 70% suitsupääsukestest. Ülejäänutest elab enamus 2-3 aasta vanuseks, üksikud 4-5 aastaseks. Rõngastusandmetele tuginedes kuulub suitsupääsukese vanuserekord ühele Inglismaa linnule – uskumatud 16aastat.
Artikli lugemiseks kliki pildil
Toitumine
Suitsupääsukesed toituvad peamiselt lendavatest putukatest, nagu kärbsed ja sääsed. Suitsupääsukesi meelitavad ligi nii loomapidamisega paratamatult kaasnevad kärbsed kui ka sääskedest ja teistest kahetiivalistest kihavad märgalad (veekogude kaldad, roostikud, elevandirohu tihnikud). Aafrikas on oluliseks toiduallikaks ka pärast vihmaperioode lendlema asuvad termiidid jt putukad.
Folkloor
Suitsupääsukesest Eesti folklooris saate põhjalikult lugeda Mall Hiiemäe artiklist aprillikuu Eesti Looduses.
