Kormoranikonverentsil jäi kõlama, et suhtumine kormorani on pigem teenimatult negatiivne

Meie linnukaitse spetsialist Kunter Tätte külastas veebruari alguses Prahas aset leidnud rahvusvahelist kormorani konverentsi. Eesmärk oli õppida teiste riikide kogemustest ja anda ülevaade kormorani olukorrast Eestis. Konverentsil osales ligi sada teadlast, ametnikku ja looduskaitsjat 27 riigist. 

Konverentsi ettekannetest tuli välja, et sarnaselt Eestile on kormorani negatiivset mõju mujalgi Euroopas tugevalt ülehinnatud. Näiteks Leedus, kus kalurid on samuti süüdistanud kormorani väärtuslike kalade nahkapistmises, tuli toitumisuuringutes välja, et terve pesitsusperioodi vältel on valdavaks toiduobjektiks (ca 90%) hoopis võõrliik ümarmudil. Sarnaselt Leedule leiti ka Soome lahe Venemaa-poolses saarestikus, et 70% kormorani toidust on ümarmudil, 16% emakala ja 8% tobias. Mõlema piirkonna uurijad leidsid, et kormorani mõju kalastikule on seega pigem positiivne. Tšehhis uuriti kormorani kiskluse mõju harjusele ja forellile pannes jõgedele üles rajakaamerad. Analüüsiti 97 tuhat fotot ja leiti, et kui haigrud veetsid uuritud jõelõikudel kokku 6255 minutit ja jääkosklad 2464 minutit, siis kormoranid vaid 110 minutit. Kormorani kiskluse roll oli teiste kalatoiduliste liikidega võrreldes üllatavalt marginaalne.

Mennobart van Eerden, kes on aastakümneid Hollandis kormorani ja veekogude seisundil silma peal hoidnud, tõi oma ettekandes selgelt välja, et kormoranide arvukus käib kaasas kalade arvukusega, mitte kormoran ei kontrolli kalavarusid. Täpsemalt näitas ta Hollandi järvede näitel, et kui toitainete hulk veekogus suureneb, suureneb ka kalade biomass – peamiselt küll väiksemõõduliste kalade arvel – ning seejärel suureneb ka kormorani arvukus. Kui liigtoitelisusest lahti saadakse, väheneb peagi ka kalade ja kormoranide arvukus, aga tänu puhtamale veele paraneb väärtuslikumate kalade seisund.

Tugeva küsimärgi alla seati konverentsil ka massilise küttimise otstarbekus talvitusaladel. Nimelt Prantsusmaal, kus muudatused kormorani küttimiseeskirjades tõid kaasa küttimismahu vähenemise 37 tuhande isendi pealt 14 tuhande peale, ei toimunud mingit muutust kormorani talvises arvukuses. Küttimise intensiivsus ja kormoranide arvukus departemangus polnud omavahel seotud. Võimalikud põhjused: looduslik suremus asendab küttimist, tugev konkurents parimate toitumisalade pärast, isendite liikumine teistesse riikidesse. Mitme riigi esindajad tõid välja, et kormorani küttimine peab olema suunatud vaid probleemkohtadesse ehk näiteks kalatiikidele ja väikestele lisajõgedele, jättes kormoranid suuremates veekogudes rahule. 

Ühtlasi tehti konverentsil plaane 2027. aasta üle-Euroopaliseks kormorani loenduseks. Räägiti ka sellest, kuidas kormorane saab ära kasutada veekogude kvaliteedi ja kalastiku uurimisel. Mitmed ettekanded puudutasid ka teiste kormoranlaste arvukust ja ökoloogiat – neid on maailmas siiski 40 liiki ja mitte kõigil ei lähe nii hästi, kui meie kormoranil.  

Konverentsil kõlanud ettekannete kokkuvõtetega saab tutvuda siin: cormorant2026.cz

Konverents läbi Kunter Tätte kaamerasilma:

 
Konverentsi avaettekanne Gordon McMullanilt, kes tutvustas oma peagi ilmuvat kormoraniteemalist raamatut. Kokku oli konverentsile registreerunud ca 90 inimest 27 riigist.

 
Mennobart van Eerden näitab, kuidas kalade biomass sõltub veekogu fosfori sisaldusest.

 
Leedu teadlaste seansi kõnekas slaid, kus oli kõrvuti esitatud mida kalurid arvavad, et kormoran sööb (paremal) ja et mida kormoranid toitumisuuringu põhjal sõid (kõik see suur roheline ala on ümarmudil).

 
Cormorant Research Group tänab Mennobart van Eerdeni (paremal) oma pika töö eest.

 
Läksime ekskursioonile elusaid kormorane otsima, aga leidsime ka paar surnud kormorani jõest. Märgid näitasid, et tõenäoliselt maha lastud.

 
Tore oli nentida, et enamik Praha bussipeatustest on linnusõbraliku klaasiga.

 
Kunter Tätte kormoranikonverentsil. (Foto autor: Kateřina Červinková)