Piiritajale meeldib ajalooline linnakeskus

Linnuökoloog Marko Mägi kirjutab 2026 aasta linnu neljandas teadusloos, millises linnaruumis piiritaja eelistab pesitseda. Piiritaja pesapaiga valikutest tuli juttu ka viimases Ökoskoobi saates (minutitel 44:44-50:00).

Linna elurikkus sõltub mitmekesisest taimestikust, toidurohkusest, temperatuurist, tehisvalgusest ja hoonestusest. Näiteks kaldub kõrghoonete piirkonnas olema linnurikkus väiksem.

Castellón on Hispaania linn Vahemere rannikul. Linn hõlmab ajaloolist keskust ja mereäärset sadamat, kuid ka kaasaegset elamupiirkonda ja põllumajanduslikku ala. Kas ja kuidas mõjutab linna hoonestus linnustikku, teiste seas piiritajat? Varasemad andmed viitavad, et ajalooline hoonestus koos rohelusega soosib mitmeid linnuliike.  

Lindude loendamiseks käidi linnas ringi ja tehti märkmeid hoonestuse kohta. Näiteks panid loendajad kirja 15 000 hoone rõdu, räästa ja muu sarnase andmed, mis võiks linde soosida. Kirja said ka lindude tõrjumise viisid uute või renoveeritud hoonete eenditelt – terrassi piiretele pandud pikad peenikesed piigid linnu maandumise takistamiseks. 

Kokku loendati linnas 31 liiki linde, kellest 27 vaadeldi ajaloolises kesklinnas. Üle poole loendatuist olid piiritajad (59,7%), järgnesid kodutuvid (12,4%) ja koduvarblased (9,6%) (nende liikide arvukus on linnas kahanemas). Piiritaja, koduvarblane ja räästapääsuke olid arvukaimad ajaloolise hoonestusega linnaosades, kuna nad eelistavad vanu, pesitsemiseks sobivate õõnsustega ja pragudega hooneid. 

Piiritajaid oli hoonestatud piirkonnas rohkem kui rohealade lähistel. See tuleneb tõenäoliselt piiritaja eelistusest pesitseda seal, kus puud ei sega pesale lähenemist. Samas sõltub piiritaja kahtlemata (vähemalt osaliselt) linna rohealade kohal lendavatest putukatest. Kodutuvi eelistas uuringu järgi pigem keskmiselt hoonestatud piirkonda, koduvarblast oli aga enim rohepiirkondades, kus hooned olid halvas seisus.

Castellóni ajaloolises kesklinnas on hooned 1–18-korruselised. Piiritaja ja räästapääsukese arvukus sõltus eelkõige 4–8-korruseliste hoonete rohkusest, kõrgemad kui kaheksakorruselised hooned linnurikkust ei soosinud. Kuigi sõltuvalt linnuliigist on hoonestuse ja rohealade eelistus erinev, oli lindude liigirikkus ja arvukus suurem rohealade piirkonnas. 

Autorid järeldavad, et linnurikkust ja kohalikke liike soosib erineva kõrgusega hoonete kombineerimine, eriti 1–3-korruseliste. Samuti muudavad rohealad linna meeldivamaks. Sellest järeldub, et linna elurikkuse toetamiseks ja parema keskkonna loomiseks peaksid planeerijad-otsustajad kombineerima hoonestust rohealadega, et linn toetaks elurikkust ja muudaks linna paremaks keskkonnaks. 

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitusel peaks ühe elaniku kohta olema linnas 10–15 m2 roheala. Castellóni ajaloolises kesklinnas on seda vähem, mereäärses piirkonnas aga soovitusliku piiri lähedal. Suurem linnurikkus rohealadel viitab, et need alad on olulised nii lindudele kui ka inimesele.

Buenaño CP, García-Esparza JA, Castelló AJ, Altaba P, Valentín A (2023). Assessment of the ecological role of historic centres based on the relationship between biodiversity and urban composition. Heliyon 9: e20135, https://doi.org/10.1016/j.heliyon.2023.e20135.