Pesakastid - kellele ja milleks?

Pesakasti ülespanek on kindlasti üks tuntumaid viise lindude kodu juurde meelitamiseks. Alguse on see komme saanud inimese himust linnumunade kui leivakõrvase järele. Eelmisel sajandil pandi pesakaste aga hulganisti üles metsadesse, et linnud aitaksid vähendada puidukahjurite hulka. Praegu ehitatakse pesakaste enamasti siiski selleks, et kodu juures tegutsevad linnud silmale ja kõrvale rõõmu pakuksid.

Kõige tavalisemad kinnised pesakastid on mõeldud nn suluspesitsejatele lindudele. Looduslikult elavad need liigid puuõõnsustes ja -pragudes või ehitiste ja muude rajatiste uuretes. Ainus, kes suudab endale ise pesaõõnsuse rajada, on meil rähn. Ülejäänud peavad kasutama looduslikke õõnsusi või rähnide vanu kortereid. Neile saabki appi tulla inimene oma pesakastiga. Tuntumad suluspesitsejad on kuldnokk ja rasvatihane, sagedasemad veel teised tihased, must-kärbsenäpp ja varblased, veekogude ääres sõtkas ja jääkoskel. Eestis võib kinniseid pesakaste asustada peaaegu 30 linnuliiki. Peale lindude võib neis pesitsemas leida oravaid, hiiri ja nahkhiiri ning herilasi jt putukaid. Need leiavad kasutust talvelgi – mõnele linnule ööbimispaigana, teisele toidulaona.

Vähem tuntud on avatud pesakastid, kus augukese asemel on pool seina lahti. Neis leiavad endale pesakoha nn poolsuluspesitsejad linnud, kes tahavad, et peakohal oleks katus ja ümber pisut tuulevarju. Looduslikult pesitsevad need liigid hoonete ja muude rajatiste õnarustes, sageli aga näiteks puuriidas või koguni vana auto kapoti all. Neile mõeldud pesakastides on tavalisemad asukad linavästrik, hall-kärbsenäpp, musträstas ja aed-lepalind, aga kasti saab teha ka näiteks tuuletallajale.